Tartu 6 mai, 2011
Posted by marilux in Reisid.1 comment so far
Aprilli kuu viimane päev. Mõned valmistuvad volbriööks, mõned sõidavad maale, aga meie suundume Tartusse. Seal tudengite päevad, mootorratturite hooaja avamine ja Moonraker bändi kontsert Treff pubi katusel. Eesmärk on puhata tööst ja teha bändi esinemisest korralik videofilm, pildistada tsikleid ja muud põnevat. Ööbida Tartus ning tagasiteel sõita minu maakodust läbi ja natuke puid lõhkuda. Meelisel on selleks isegi kirves kaasas.
Tartusse jõudsime õigeks ajaks. Päike paistis. Urmas palus Meelisel pubi katusele ronida, sealt saab bändi lähemalt filmida ja ülevalt on suurepärane vaade publiku peale. Mina sain suure objektiiviga fotoka ja jäin alla mootorrattureid ootama. Varsti nad saabusidki võimsa mootoripõrinaga, politsei eskort vilkuritega ees. Küll ikka masinad läikisid eest ja tagant, tüüpidel kõigil oma klubilogodega nahkjoped seljas. Vinge värk.
Moonraker bänd andis hea kontserdi, Urmas tagus trumme ja Alberti pealt ei saanud silmi ära, ta on ikka nii nunnu. Tantsutüdrukud tegid show veelgi huvitavamaks, oli tuld, oli pauke ja kuldseid linte lendas publiku suunas. Mõni lugu oli nii hea, et riputasin fotoka kaela ja mõnuga libistasin paar coolerit sisse. Mõnus ja vaba n.ö. äraolemine, pole kuhugi kiiret, pole mingit süütunnet, tagasihoidlikusest rääkimata, sest võtsin ette esimese ettejuhtunud tsiklivenna ja palusin Meelisel meid pildistada.
Üritus lõppes, Urmas jäi bändikaaslastega kola kokku panema, aga meie sõitsime vanalinna. Leidsime hubase kohviku kus sai pizzat ja pannkooke. Täitsa hea koht, seda võiks veel külastada. Käisime veel uues kaubamajas shoppamas, kui toidukraam sai ostetud põrutasime Urmase juurde. Esimese korraga me tema maja ei leidnud, ka teisel katsel ei leidnud. Viimaks parkisime õige maja ette. Urmase korter lõhnas nii hästi, et enam ei viitsinud kuhugi mujale minna. Tegin natuke süüa ja veendusin, et 6 aastat tagasi aegunud kohv ei ole joomiskõlblik. Urmas läks värsket kohvi tooma, isegi kohvikoore ostis. Super! Hea kui minu soovidega arvestatakse. Öö saabus kiiresti ja uni oli üllatavalt hea. Läbiune kuulsin kuidas Meelis sulges akna ja pani mulle oma jope peale, mitte selle pärast et külm vaid ta teab, et mulle meeldib magada kui on raskus peal. Ja küll on hea, kui kõik on hea ja kõik oligi – väga hea.
Hommikul ärgates oli tunne nagu oleks uuesti sündinud. Reibas ja puhanud. Peale hommikueinet sõitsime tudengite päeva üritusele kus noored kuked hüppasid külma vette koos oma lennumasinatega. On ikka julged noored, vesi oli ainult +6,5 ja õhk + 12.
Peale lõunat jätsime Tartuga hüvasti ja sõitsime maale. Tee peal tegime peatuse vanas postimaja kohvikus, sealne toit oli samuti maitsev. Ilm läks jahedamaks ja tõusis tuul. Maakodus lõhkus Meelis kõik suured kasepakud ära. Ma natuke ka aitasin. Igatahes sai kirves testitud ja suur töö ära tehtud. Vastutasuks pakkusin Meelisele kõrvalistmel jalgu sirutada ning istusin ise rooli.
Üks tore nädalavahetus saigi läbi.
Elu esimene sukeldumine 23 märts, 2010
Posted by marilux in Meelelahutus.2 comments
Kaheksa aastat on ikka päris pikk aeg olla kursis lähedase inimese harrastusega, nende ohtudega mis sellega kaasas käivad ning kõige muuga mis haarab vrakke ja mereajalugu tervikult. Imetlen neid inimesi, kes julgevad pimedas sukelduda, on kartmatud ja täiendavad ennast erinevate koolitustega, et saaks üha enam nautida sukeldust. On ette tulnud naljakaid olukordi, kui sukeldujad räägivad oma tasemest, et üks on AOWD ja tahab DM saada ja teine OWSI ja on tehniline pooleli, kolmas on üldse MSDT ja siis küsitakse minu käest, et mis on tehtud ja kui sügaval käinud olen. Paraku ei jää muud üle kui vastata, et ma olen alles KMLK – ehk Käin Meelisega Lihtsalt Kaasas 
Elus on ikka vahest nii et mõne asja suhtes vajan kaaslase poolt tõuget. Eriti kui see puudutab vette minemist. Omapoolse tõuke tegi Meelis kinkides sõbrapäevaks proovisukeldumise TOP-i basseinis. Tagasiteed enam polnud ning otsustasin proovida. Ainus tingimus oli see, et vaid Meelis õpetab kuidas mida teha ja tuleb koos vette. Mingit teist instruktorit ma endale vees ligi ei laseks. Pole ju viisakas võõrale inimesele midagi pahasti öelda. Meelis aga oma inimene, usaldusväärne ja teab mida teeb.
Öö enne sukeldumist oli õudust täis, tekkis sisemine paanika. Igasugused hirmud, et vesi on külm või tekivad südamega probleemid, segasid hingamist. Meelis rahustas, et kalipsos on soe ja on koguaeg minu kõrval. Lubas anda kerge ballooni ja ise teha segu. Kella 5-ks hommikul olid hirmud kadunud ja saabus unerahu.
Jõudsime keskusesse pisut enne 10-et. Täitsin tervist puudutava ankeedi, mille peale öeldi, et nemad minu eest ei julge vastutada, seega kogu vastutus minu tervise eest langes Meelise peale. Lõpuks saime formaalsustega ühele poole ja mõne aja möödudes olin juba basseini ääres kalipso seljas.
Ettevaatlikult ronisin vette. Hämmastav, vesi polnud üldse külm ega märg, koheselt tekkis soe ja kuiv tunne. Meelise sõnad pidasid paika. Iseseisvalt sain vees lestad jalga, Meelis aitas vesti selga ja toppis taskutesse tinaklotse, et ma oma 53 kilose kaaluga korralikult põhjas püsiks. Mask ees, regu suus hakkasin rahulikult vette vajuma. Esimene tunne – WAU! Ma saan vee all hingata! Ma näen teisi sukeldujaid! Teine tunne – WAU! Ma ujun vabalt vee all sinna kuhu tahan ja pole mingit hirmu. Kolmas tunne – KURAT! Ma ei saa vee all rääkida ju! Ma vist isegi üritasin midagi öelda kuid peale mullide ei tuld midagi. See ajas väga naerma ja pidin korraks pinnale tõusma. Teise korraga läks juba paremini, leppisin vaikusega. Meelis õpetas kuidas nuppudele vajutades saab ennast põhja või pinna suunas kallutada. Mitu korda rääkis milline nupp mida teeb, kuid alati läks see mul meelest. Täitsa lammas.
Päris raske oli vee all harjuda liigutustega, ehk sõna otseses mõttes uimerdamisega. Kuival maal on ikka reaktsioon kiirem, pea käib sinna-siia, vaatad üles-alla, astud, hüppad, kükitad ja seda kõike murdsekundi kiirusel. Vees aga nii ei saa, takistus on liiga suur. Hetkega mõistsin, miks Meelis on vahest pika mõtlemisega või aeglase reaktsiooniga. Ta ju enamus ajast vees kui kuival maal.
Igatahes olin ma ülimalt rõõmus, et viimaks on sukeldumisega algus tehtud. Tõsi küll Priit, Rauno ja isegi Arno olid hämmingus, et mul oli esimene katse. Enamus tuttavaid ikka arvas, et olen sellel alal vana kala. Tegelikult vahva, et nii mõeldi. Kokkuvõttes jäin oma esimese sukeldumisega väga rahule. Mõnus tunne oli ja tahaks veel proovida, kuid tingimus jääb samaks – Meelis ja ei keegi muu.
Kui kunagi lõkke ääres istudes hakkavad sukeldujad oma seiklustest rääkima ja mõni pärib minu taseme kohta, siis võin julgelt öelda, et mul on DSD tehtud ja maksimaalne sügavus kahe ringis, see on igal juhul asjalikum, kui pidevalt vastata, et ma olen see kes alati Meelisega kaasas käib.
Linnainimene 16 veebruar, 2010
Posted by marilux in Mõtted.add a comment
Sõbrapäeva päike äratas varakult üles. Tore on ärgata kohvi lõhna peale, tahaks veel natuke magada, aga ees ootab sõit maale. Lapsed veel magasid. Andsin Astridile musi, algas ju tema aasta, ehk siis Tiigri aasta. Jätsin kirjakese, et õhtuks oleme tagasi ning asusime teele.
Maal oli meeletult lund, umbes meetri jagu. Tund aega kaevasin rada sõiduteelt majani. Mõnus tegevus, suurepärane ilm ja hea enesetunne tekitasid toreda meeleolu, seni kuni otsustasin sõbrapäeva puhul lähedast sõpra tervitada, aga no see selleks. Maakodus oli vesi jääs, nõudepesuks pidin lund sulatama, aga kohvi tegemiseks oli kodunt vesi kaasa võtnud. Pühak ronis majakese katusele ja loopis kogu lume maha. Väljas oli – 8 külma, aga majakeses – 5. Plaanitud tööd said tehtud, otsustasime sõita Rakveresse, osta toitu ja kusagil korralikult süüa.
Pühak viis suurde ostukeskusesse, kus oli Maximarket. Täitsime käru ääreni täis, jäid vaid mõned toiduained valida. Pühak peatus kulinaaria leti ääres. Seni kuni ta lasi kaaluda üle poole kilo lavašši lõhega mina tutvusin poe salativalikuga: Kapsasalat, kartulisalat, makrasalat, munasalat… oo jee – vaalasalat!!! Vot seda pole ma kunagi saanud. Küsin siis müüa käest, kas selles vaalasalatis on vaala liha? Müüa hakkab südamest naerma, Pühak aga läheb näost punaseks, pöörates end seljaga minu poole, mõttega „ta pole minuga koos, ta mind ei tunne“. Lõpuks müüa seletab, et see vaalasalat on firma salat, sest poe nimi on Vaala keskus. Nüüd juba punastan mina. Tühi kõht mõtleb loogiliselt: kartulisalatis on kartul, seenesalatis on seened, kapsasalatis on kapsas. Vaalasalatis peab olema vaala liha! Aga eks ma olen nüüd targem, kui Mustamäel Mustika keskusesse lähen ning näen seal mustikasalatit, siis enam ei küsi kas seal sees mustikaid on? Nii kui nii ei ole Petised!
Kõhu sain täis keskuse kohvikus, nimi küll ei meenu, kuid kaks kena baarmenit oli väga sõbralikud ja oskasid öelda toidu kohta igasugust infot. Kohvik oli ääretult stiilne ja toit maitsev.
Päike veel paistis kui Rakverest väljusime, mäletan uduselt põhjakeskust ja siis läks silm looja. Ärkasin alles Maardu ülesõidu juures. Nii kiiresti pole ma kunagi linna jõudnud. Pühakule oli minu magamise ajal lõbu laialt, nimelt tegeles magava inimese pildistamisega. Oi jah… eks kõik said naerda, kui lõpuks pildid arvutisse tõmbasin. Arvasin koguaeg et olen magavast peast ilusam kui ärkvel olles, noh jah… enam ma ei maga üldse 
Kõik sõbrad, keda ei jõudnud Sõbrapäeval tervitada, olite mul ikka ja alati meeles ning ühest sõbrast tundsin eriti puudust.
Keeleseadusest 8 detsember, 2009
Posted by marilux in Mõtted.add a comment
Ammu teada värk, et muulased kes siin elavad ja töötavad peavad valdama riigikeelt, vähemalt suhtlustasandil. Narvas või Kohtla-Järvel, kus enamus rahvast räägib vene keelt, ei pruugi eesti keelega hakkama saada. Arusaadav, sest müüjad on venelased ja nende kohalikud kliendid samuti. Tänapäeval on palju koondamisi, nii mõnigi kõrgharidusega mitut keelt kõnelev isik on sunnitud töötama näiteks reisisaatjana bussis. Mina muidugi ei mõista milleks neid seal vaja on, aga no see selleks. Kehtivast või siis poolikult kehtivast keeleseadusest pani mind mõtlema tänane kõne elektrimootoreid müüvasse poodi. Tegemist siis mitte põrandaaluse urkaga vaid ikka korraliku Tallinna linna poega.
Mina: “ Tere päevast. Mis kellani teie pood täna lahti on?”
Naine telefonis: “oooi… meil zeda ei jole”
Mina: “Mida ei ole? Poodi ei ole või?
Naine telefonis: “oooi… nu ma ei tia… otzas juba”
Ohkan ja lähen vene keele peale üle – “докоторого часа ваш магазин открыт?”
Naine telefonis: “aa… ну мы в пять закрываем”
Panen toru ära ja mõtlen. Kas tal tõesti on pagana raske ära õppida elementaarsed küsimused ja vastused? Ju vist ikka on.
Restart 2 aprill, 2009
Posted by marilux in Reisid.add a comment
Lõpuks on pikk talv seljataga. Kalendri järgi saabus kevad 20 märtsil, kuid mina tundsin kevade lõhna juba nädal varem…
Otsustasime enne kevadet teha ühe korraliku restardi. Jätsime mõneks ajaks hüvasti linnaeluga, lastega, tööga ja sõitsime SPA-sse puhkama. Ja taas ootasid meid ees ootamatult lahedad üllatused. Hotelli saabudes saime tavapärase numbritoa asemel sviidi. Niisama, ilma lisamaksuta. Toas olid valged hommikumantlid, patjadel kommid, külmik täis igasuguseid drinke ja mahlasid. Korralik wiffi võrk, telekas ja suur terrass. Vannituba fööni ja bideega oleks nagu sisustusajakirjast. Rõdul seistes avanes miljonivaade… Ühel pool linn oma lumiste viilkatustega ja teisel pool sile jäätunud meri. Seal askeldas mitukümmend kalameest. Nagu mustad täpid valgel kangal.
Päeval oli terrassil mõnusalt soe, päevitasin täitsa alasti, jõin coolerit, kuulasin varblaste sirtsumist ja tundsin puhkusest rõõmu. Õhk oli kevadiselt värske. Kuulsime mootori mürinat ja äkki ilmusid taevasse kolm langevarjuga meest, suured propellerid selja taga. Tegid õhus igasuguseid trikke. Lehvitasin ja üks tüüp lehvitas vastu. Päris kaua trikitasid ja põristasid nii rõdu ees kui ka mere kohal. Nagu oleks spetsiaalselt meie jaoks tellitud. Tänapäeva Karlssonid. Päikeseloojangu aeg hakkasid kalamehed liikuma kalda poole. Teine teise järel väsinult sammusid, kes vedas kelku järgi, kes tassis ranitsat. Huvitav oli neid jälgida ja nautida loojangut.
Hommiku ja õhtusöögid olid rootsilauas. Hea toiduvalik ja stiilne sisustus. Kõhud saime korralikult täis. Hotellis oli ka muid söögikohti. Avastasime suurepärase pannkoogi koha, seal sai isegi mitu korda käidud. Nii maitsev! Ujuda sai nõrkemiseni, saunad ja mullivannid asetsesid erinevatel tasanditel, ole kaua tahad, käi kus tahad ja mitte kuhugi pole kiiret. Alguses itsitasime nende üle, kes hommikumantlites hotellis ringi liikusid, lõpuks olime ise ka samasugused. Panime oma valged mantlid selga, plätud jalga ja naersime nende üle, kes tavariietuses meie üle itsitasid. SPA personaal oli väga lahke, abivalmis ja sõbralik. Valisime erinevaid protseduure. Meeldejääv kogemus oli rootsi klassikaline massaaž. See oli nii mõnus ja lõdvestav, et peaaegu uinusin. Õppisin kaks massaaži nippi juurde ja olen juba neid ka praktikas kasutanud. Super!
Hilisõhtul jäi hotell vaikseks, und veel polnud, läksin terrassile… süsimusta taeva taustal säras suur ümmargune täiskuu. Selle valgus peegeldus jäätunud merele. Kaugel taamal merel oli märgata valgust, arvatavasti mõni paadunud kalapüügi fänn oli endale jää peale lõkke teinud, et sooja saada. Väljas oli vaikne. Linn magas. Mõnest korstnast tõusis suits otse üles ja mitte ühtegi autot polnud liikvel. Seisin meie seitsmenda korruse sviidi rõdul ja mõtlesin… küll on ikka hea olla, nagu oleksin paradiisis, seitsmendas taevas. Uskuge või mitte, aga see oli see hetk, kus enam paremaks minna lihtsalt enam ei saa. See on õnn.
2008.a. 31 detsember, 2008
Posted by marilux in Mõtted.3 comments
Viimane pilk peatselt lõppevale aastale.
Algas aasta lahedate reisidega. Sain mäesuuskadel esimest korda elus mäest alla lasta. Kustumatu mulje jättis pikk Saarema reis ja oma sünnipäeva pidamine. Kadrioru korter sai lõpuks pakettaknad ja metallukse. Minu õmblustuba on 100% valmis.
Kõige piinlikum moment sellel aastal:
Eva kutsus oma sünnipäevale Raplasse. Ütlesin, et kahjuks pole meil aega kohale tulla. Paar tundi hiljem Alan avastas, et tal on hädasti vaja mingit tehnikat osta ja seda pole mujal müügil kui ainult Rapla K-arvutisalongis. Sõitsime siis kiiruga Raplasse. Tee peal toksin Evale sõnumi – ilusa sünnipäeva õnnitluse. Ütlen Alanile, et mõtle kui häbi oleks, kui juhuslikult peaksime Evat Raplas kohtama, teine meid kutsus, me keeldusime ja nüüd ikkagi põrutame sinna mingit asja ostma. Alan naerab selle peale. Ja ohh seda häbi… Rapla kaubahoovi sisenedes tuleb meile vastu Eva kõikide oma külalistega, nad tulid veine juurde ostma. Appi kui piinlik meil oli. Sattusin oma vabandustega nii hoogu, et isegi kaupluse kassapidajad jäid suu ammuli kuulama. Taneli kommentaarid aga lisasid ootamatule kohtumisele humoorikat vürtsi juurde. Vat siis mida tähendab sõbranna sünnipäevakutsest keeldumine. Saatus viib Vähid ikka kokku nii või teisiti
Kõige raskem päev sellel aastal:
10 novembril tehti minu emale väga riskantne kaelaoperatsioon. Õnneks läks see hästi ja emal on praegu palju parem. Ise olin magamata mitu ööd ja selline üleelamine mõjus mu südamele.
Kokkuvõttes oli see aasta väga hea, sest positiivseid elamusi ja õnnehetki oli tunduvalt rohkem. Täitusid unistused. Täitusid soovid, neist kaks on minule eriti tähtsad – DKNY Woman parfüüm ja solaariumi kinkekaart. Nüüd saan esimest korda elus proovida, mida tähendab tehispäike. Olen vist hea laps ka, sest ühel hommikul olid päkapikud mu sussi sisse pannud metsapähkleid.
Ei suuda jätta mainimata ka kõige lihtsamal viisil teenitud 1000 krooni. Alan lubas anda 100.- kui Kalevi SPA suures basseinis vette lähen. Ma polnud nõus, sest seal vesi külm märg sügav jne. Mees tõstis hinda mitu korda. Lõpuks oli tema viimane pakkumine 1000.- Ja ma läksingi vette ning Alani rõõmuks ujusin kogu pikkuse ära.
Mööduv aasta tõi endaga uusi toredaid tuttavaid ja viis mind taas kokku inimestega keda pole 10-20 aastat näinud. Lisaks kõigele sain hiljuti ka abieluettepaneku – valel ajal ja vales kohas.
Järgmiseks aastaks on eesmärgid paigas. 1. Tegeleda rohkem Astridiga, sest muidu minu Kalakesest kasvab piiga kes arvab, et nõud pesevad ennast ise, toit valmib iseenesest ja tal on alati õigus. 2. Lõpetada Kadrioru korteri remont. 3. Loobuda suitsetamisest. 4. Sõita Saksamaale, Rüügeni saarele, kus ma lapsepõlves mitu aastat elasin.
Head Vana Aasta lõppu sõbrad, sõbrannad ja minule armsad lähedased. Elu on ilus ja seda saab veelgi ilusamaks elada!
Lastevanemate koosolek 11 detsember, 2008
Posted by marilux in Pere.add a comment
Üle pika aja käisin lastevanemate koosolekul. Viimati vist sai käidud paar aastat tagasi, kui Ingrid kooli lõpetas. Pirita Majandusgümnaasium on ilus, stiilne ja kõrge tasemega kool. Koosolekuid tehakse päris tihti, seni olen neist viilinud. Lapsed õpivad väga hästi, käituvad hästi ja on üldse nii õpetajate kui ka õpilaste seas heas kirjas.
Otsus minna lastevanemate koosolekule tekkis kohe, sest Antsu klassijuhataja saatis mulle sõnumi „Olete oodatud koosviibimisele“.
Pakuti kohvi ja küpsiseid, räägiti distsipliinist, puudumistest ja üldist juttu mis puudutas punktisüsteemi gümnaasiumis. Oi küll oli keeruline. Meie ajal 10 klassis sellist süsteemi polnud. Nüüd peab valikainete punkte olema 12 klassi lõpuks 630, ehk siis 210 punkti õppeaastas. Üks kursus on 35 tundi ja annab 70 punkti. Mitte midagi ma aru ei saanud. Kuulasin niisama, noogutasin koos teiste vanematega ja südamest tundsin kaasa tänapäeva õpilastele, kes on gümnaasiumis tõesti ülekoormatud.
Klassijuhataja rääkis õpilastest, üritustest mis tulekul, tegi kokkuvõtteid möödunud reisidest ja klassiõhtutest. Tund aega lendas kiiresti ja oligi koosolek läbi. Vanemad lahkusid, mõni jäi veel pärima millal saab laps kahtesid parandada. Otsustasin ennast klassijuhatajale tutvustada ja tunnistada, et pole koosolekutel käinud. See tutvustus läks maksma veel pool tundi koolis olemist Mul tasus vaid öelda, et olen Antsu ema ning kõik ülejäänud aeg läks klassijuhataja kuulamise peale. Kuna Ingrid on juba selle kooli lõpetanud ja praegu on TTÜ teisel kursusel, siis õpetaja meenutas teda kui ülimalt aktiivset, positiivset ja väga hea õppeedukusega inimest. Kui Ingridi kiitmine lõppes, siis sama pikalt ülistati ka Antsu, et ikka hea pea poisil, kõik mida koolis õpetatakse jätab kohe tunnis meelde, selle pärast ta kodus ei õpigi kunagi. Hinded on kiitmist väärt. Lõpuks tehti ka Astridist juttu, et viisakas, sõnakuulelik ja hinded ainult viied. Head suhtlejad ja sõbralikud pidid kõik kolm last olema.
Koolist väljudes oli mul ääretult õnnelik tunne. Arvatavasti ei pea ma kunagi tundma muret või häbi oma laste käitumise või õppeedukuse pärast. Mu lapsed valmistavad rõõmu nii õpetajatele kui ka minule ja mis kõige tähtsam – nad teavad mida tahavad, õpivad iseseisvalt ja keegi neid selleks ei sunni.
Olen uhke oma laste üle, ju siis on nad õiged geenid ja ka kodunt hea kasvatuse saanud. Super!
Teater vee all 24 oktoober, 2008
Posted by marilux in Meelelahutus.1 comment so far
Hiljuti minult küsiti, miks blogis pikalt vaikin… Elutempo on lihtsalt kiireks läinud. Mõnest sündmusest võib kirjutada, sest olen üks nendest kel oli võimalus näha esmakordselt Eestis toimuvat teatrietendust – vee all. Paar päeva enne etendust olin hõivatud teatrikleidi valimisega. Kõik on ilusad, kõik sobivad, aga korraga neid selga ei pane ju. Õnneks otsustas Meelis minu eest ja kapist sai õige asi valitud.
Kuni teatrini ( Kalev SPA-s) saan saatjaks Priit poisi ja sisenedes ujulasse hakkan oma teatrikaaslast otsima. Rahvast on palju, kõik sebivad, osad saavad käepaelad millega hiljem pääseb Hollywoodi after party-le. Lõpuks näen oma kaaslast… ja olen sõnatu…! Ta on mustas ülikonnas, valge pluusiga, üleni šhik ja soliidne. Olin täiesti vapustatud. Sära ja rahulolu kiirgas ta silmadest, ning nii mõnigi mees jäi tema kõrval lihtsalt märkamatuks.
Garderoobis üllatas mind Tuuli. Väga meeldiv, et nad Gilmariga otsustasid Tallinna tulla. Tõesti hea meel on uuesti toredaid inimesi näha. Kui kerged dringid olid käes algas etendus. Omapärane vaatepilt. Osa publikust oli vee all, osa snorgeldas veepinnal ja teised vaatasid etendust suurelt ekraanilt. Lugu rääkis merineitsist kes algul kartis vett, kuid julge sukeldusinstruktori abiga hakkas merinetsile vesi ja sukeldumine meeldima. Lõpuks merineitsi ei olnudki enam neitsi. Kõige lahedam osa oli minu meelest kakluse stseen, nagu Matrix aegluubis. Annab ikka selliseid asju välja mõelda .Vee all triigiti pesu, joodi teed ja isegi toimus laulatus. Kõike toimuvat vee all valgustas Meelise enda aretatud ja tehtud veealune prožektor, ehk siis maailma kõige vingeim lamp, nagu asjatundjad seda nimetasid. Peale etendust olid kerged dringid, suupisted ja muljete jagamine.
Pärast kogunesime Valli baari, mis asetseb Hollywoodi kõrval. Oi jah… see baar on väiksem kui minu magamistuba, kuid sellegi poolest oli seal lõbus. Tuttavaid tuli aina juurde ja juttu jätkus mitmeks tunniks. Hiljem läksime Hollywoodi. Järjekorras ei pidanud seisma, näitasime käepaelu ja saimegi kohe sisse. Pole ammu ööklubis käinud ja sellised kohad mind eriti ei köida, kuid vinge kaaslasega ja mõnusa seltskonnaga on igal pool lahe. Vaatasime mustkunstniku etteastet ning kekslevaid tibisid. Coolerit ja Strohi klubis polnud, leppisin Smirnoffi kokteiliga, ka see oli joodav. Tantsisin ja tunnistasin endale, et ma polegi veel nii roostes. Ei mäletagi mis kell pidu lõppes ja see pole ka oluline. Tähtis on enesetunne ja see oli fantastiline. Ja kas olekski saanud ennast teisiti tunda, kui kaaslaseks oli ilus, tähelepanelik ja hoolitsev meesterahvas. Lõpp hea – kõik hea. Hommikul aga vesi maitses väga hästi
Suve valgemail ööl… 17 juuli, 2008
Posted by marilux in Reisid.5 comments
Suve valgemail ööl pole tahtmist tähti mul lugeda.
Suve valgemail ööl, nii palju on ahvatlusi, et patt oleks magada.
Suve valgemail ööl, ei kehti keelud ja reeglid, mis võiksid segada.
Just! Sest sellel ööl on minu sünnipäev ja Jaanipäev. Nii palju kui ennast mäletan olen alati sellel tähtpäeval kodus koos perega olnud. Ei tuld mõttessegi, et pidutseksin neist eraldi, kusagil mujal, aga mõtted vahest muutuvad ning seekord juhtus ime! Mind kutsuti pidama Jaanipäeva-sünnipäeva Saaremaal ja olin kohe nõus. Laste käest sain ärasõiduks sõbraliku viisa. Alan kobises mitu päeva, lubas mu vanematele kõik ära kaevata, majaluku vahetada ja muid ähvardusi täide viia. Minu õnneks on ta 90% abielus oma tööga ja kuna tööalast asjaajamist oli tal palju, siis minu 5 päevane kodust eemal olemine teda eriti ei kahjustanud.
Saaremaal veedetud aeg oli lahe. Viie päevaga sai saarele peaaegu ring peale tehtud. Ööbitud erinevates kohtades: vanas hubases talumajas, kaasaegses majas, telgis ja kuudis. Kuut oli muidugi vinge autohaagis, vannitoaga, köögiga ja kahe magamistoaga. Reisile sõites ei osanud ette kujutadagi, kui mitmekesiseks see kujuneb, teadsin vaid, et raudselt läheb kõik hästi ja ma puhkan täiega
Ma tegin asju mida pole aastaid teinud. Raiusin puid moodsa maja sauna kütmiseks ja kütsin mitu tundi, tulemuseks +80 kuumust. Sain peremehelt kiita. Jaanipäeval hüppasin üle lõkke ja sünnipäevalapsena soovisin ühe soovi. Sõin suitsutatud lesta. Jõin uut jooki Mohhiitot, mis lisaks niigi fantastilisele enesetundele viis kõik veelgi täiuslikumaks. Käisin kahes muuseumis. Sai tehtud pikk jalutuskäik kadakate vahel ja vaadatud imeilusaid merevaateid. Rannas nägin õitsemas merekapsast. See kõik oli nii ilus, et võttis hetkeks hinge kinni. Nägin esimest korda elus viinamäetigusid. Sellised suures ja lahedad elukad, neid süüakse kah. Sain juurde teadmisi kuidas neid valmistada. Kaks tigu tõin isegi koju teistele näitamiseks. Meeletult hea meele ja ka õnnepisara silma tõi teade, et üks vanem saarenaine, keda ma esimest korda nägin, küpsetas mulle sünnipäeva puhul kohupiimakoogi. Ma ei suuda väljendada seda tunnet mis tekkis… olin rabatud, olin sõnatu.
See on ikka hea tunne, kui pole probleeme ja tülisid, kui saab olla rahus ja õnnelik. Keegi ei sunni, ei käsuta, ei heida midagi ette, ei mossita, ei nähva ja pole kuhugi kiiret. Sellised hetked kosutavad vaimu ning neid on edaspidi hea meenutada. Ükskõik mida tehakse, kus ollakse või kuhu minnakse – kõik õnnestub ja üllatused mis äkki ootamatult tekkivad on ainult positiivsed, nagu peakski nii koguaeg olema. Mööda külateed majaka poole jalutades mõtlesin, et ma ei kahetse ühtegi minutit mis Saaremaal veetsin, see oli üks parimaid sünnipäevi minu elus. Käes hoidsin karikakra õit ja selle viimane kroonleht andis vastuse – armastab.
Jah, hea on armastada ja olla armastatu. Nii ma siin üle jaanilõkke lendasin
Pizzamore… amore… amore 6 juuni, 2008
Posted by marilux in Meelelahutus.3 comments
Tänase päeva üllatus sai alguse ilusal kevadisel pööripäeval. Nii siis…
Märts. Kevad südames. Tühi kõht tekitab pitsa isu. Olen juba aastaid kiitnud Meelisele ühte hubast, stiilse miljööga pitsa kohta mis asub Balti jaama läheduses, kuid talle see kant ei meeldi. Joodikud, asotsiaalid, rahakerjajad ja muud heidikud on seal tavaline nähtus. Mina neid ei märka, sest Pizzamore kohvikusse nad ei kipu ja pealegi jagub mul silmi vaid toidu ja kaaslase peale. Lõunaajal läksimegi Pizzamore kohvikusse Meelisega sööma.
Pitsasid oodates täitsin kohviku ankeedi, kus pidi vastama mitmele toitlustamisega seotud küsimusele. Meelis küsis, et miks ma seda teen. Vastasin, et ankeedi täitnud inimeste vahel loositakse välja 10 kohviku pitsat ja kui ma võidan, siis ühe pitsa saab ta endale. Sellega oli ta nõus. Ankeet täidetud, pitsad söödud., Meelisele kohvik meeldis, toit maitses, ning asi sai kiiresti unustatud.
See oli siis 2,5 kuud tagasi. Täna tuli sõnum: „Õnnitleme! Te olete võitnud 10 pitsat. Teie Pizzamore“. Ossa!! Ma küll leian pidevalt maast münte ja paberraha, aga et oleksin miskit võitnud… hmm… ei mäleta et oleksin. Rõõmu oli palju. Helistasin kohe Meelisele, teatasin võidust ja ta jagas mu rõõmu. Üks pitsa on ikkagi tema oma.
Pizzamore kohviku pitsade valik on päris suur, ise küpsetavad ja kui on soovi, siis võib oma pitsa valmistamist kõrvalt jälgida. Head salatid on seal ka. Eriti mulle maitseb Roma salat ja lemmikpitsa on Malira.
Vat selline lugu siis üle pika aja
Miks kassil on üheksa elu? 13 märts, 2008
Posted by marilux in Mõtted.2 comments
Õhtul sõitsime koju. Apteegi juures keset sõiduteed oli kassi laip. Alan sõitis ettevaatlikult laibast mööda. Vaatasin, et see on see sama kass, kes veel alles hommikul oli täie tervise juures. Pirital on palju kodukasse, kes vabalt ringi liiguvad. Alati hüüan neile takka kõtt-kõtt, kui nad meie aeda otseteena kasutavad. Pahandusi teevad samuti, näiteks kasutavad meie ehitusliiva oma hädade tegemiseks või siis siristavad autokummid täis. Ka sellele kassile hüüdsin hommikul kõtt, kui meie aiaaugust tänavale lipsas.
Natuke kurb oli vaadata seda elutut looma keset sõiduteed. Autod kihutavad, mõni sõidab meelega üle ja nii saab temast varsti üks laiali litsutud lihamass. Kodus ei andnud süda rahu. Äkki on ta veel elus? Panin töökindad kätte ja läksin tee peale. Kass oli surnud. Tema silmad olid klaasistunud, lahtisest suust paistsid pikad hambad, ainult kohev kasukas liikus tuule käes. Tõstsin kassi üles ja viisin teepeenrale muru peale, ta keha oli veel pehme. Ma pole kunagi oma elus looma laipa käes hoidnud ja kuigi oli see võõras kass… kahju oli temast ikka.
Mõtlesin, et nii õnnetul viisil saigi tema üheksas elu otsa, aga nüüd vähemalt pääseb ta kasside paradiisi oma ilusa ja rikkumata kasukaga. Puhka rahus karvane hiirepüüdja – olid mu viimased mõtted.
Öösel nägin seda kassi unes ja mitte aiaaugust välja lipsamas vaid vastupidi… sisse tulemas. Ehk tuli ta une kaudu tänama? Kes teab, äkki tõesti.
Vares 13 veebruar, 2008
Posted by marilux in Mõtted.5 comments
Toimetasin aias. Minu tegevust jälgis vares, kes istus aiaposti otsas. Täitsa kobe vares, kohev helehall suletutt pea peal. Kui läksin maja taha riisuma, jalutas ka vares järgi, vahetevahel tegi kraak-kraak just nagu õpetaks kuidas peab õieti riisuma. Proovisin siis arendada varesega vestlust. Ta kuulas kallutades pead vasakule ja paremale ning vastas küsimustele kraaksudes. Vahva oli sellegipoolest ja aiatöö sujus lõbusalt. Vastutasuks seltskonna eest tõin varesele kausitäie igasuguseid toidujäätmeid, isegi kulbitäis hommikul keedetud hernesuppi läks loosi.
Panin kausi muru peale ja läksin eemale. Vares käis ümber kausi, vaatas ja hüppas kõrvale. Mõtlesin, et no on ikka tagasihoidlik… toit on serveeritud… ainult söö. Veidi aja möödudes saabus kohale teine vares ja koheselt toitu sisse ahmima. Minu vares aga hakkas uustulnukat ära ajama, kõvasti kraaksudes ja üritas isegi nokaga lüüa. Parajasti kui kaks varest jagelesid meetri kaugusel kausist, lendas kohale veel kaks varest ja hakkasid toitu nokkima. Minu vares jättis uustulnuka rahule ja keskendus kahe konkurendi eemale peletamisele. Uustulnuk sai rahus kausisisu ahmida.. Vahepeal pikeeris kausist üle veel üks vares ja haaras suure saiatüki. Seda varganägu minu vares hakkas isegi taga ajama, kuid tuli tagasi ja keskendus(selleks ajaks juba 5 varese) ära ajamisele. Ja nii iga kord, kui mõni uus vares saabus, alustas minu vares saabuja eemale peletamist, teised aga nokkisid toitu. Lugesin kokku 8 varest, üks neist siis nii öelda minu oma.
Vaatan ja mõtlen… minu varesel oli ainulaadne võimalus süüa üksinda terve kauss tühjaks, kuid ta oli arglik. Samas kogu tema energia läks teiste vareste eemale ajamiseks. Kokkuvõttes said kõik teised korraliku kõhutäie, aga minu vares, kellele tegelikult oli see kausitäis mõeldud, ei saanud mitte ühtegi nokatäit. Mul oli temast kahju, kuid uut toitu ei soovinud enam tuua. Võimalik, et ta sai oma veast aru, võibolla mitte. Ei tea, pole teda enam näinud, aga meelde ta jäi… kobe vares, helehall suletutt pea peal.
Perega mägedes suusatamas 27 jaanuar, 2008
Posted by marilux in Reisid.add a comment
Vaevalt oli möödunud nädal minu Lohja reisist, kui Alan tegi oma üllatuse, mis paiskas segi mitmete inimeste plaanid. Nimelt ta võttis kaks vaba päeva ja meelitas terve pere Kouvola mägedesse suusatama. Ma pole eluski mäesuuskadel mäest alla lasknud, lapsed samuti. Alani pakkumine oli ahvatlev, omaette maja saunaga, köögiga ja mitme magamistoaga. Laevasõidud hommiku ja õhtusöökidega ning kaks ööd taevaliku puhkust, vastutasuks muidugi see, et sõidan temaga koos mäest alla. Olime lõpuks nõus.
Enne sõitu sain magada vaid paar tundi, äratus enne 6-t. Jõuame laeva mõni minut enne väljumist… minu organism veel magab, kuid ärkab rootsilauas. Arvasin, et see reis on perepuhkus, nojah… kalkun ka arvas Tegelikult puhkusel olles, Alan ajas tööasju Helsinkis ja Kouvolas ja veel mingis linnas, kuhu pidi 100 km eemale sõitma. Pole ime, sest ta on harjunud paar korda nädalas Eestile ringe peale tegema, mis viga siis Soomes siin-seal raudteeasju ajada – käkitegu
Maja kus puhkasime oli lahe, mitu tuba, saun kohe magamistoa kõrval, köök koos kõikide vajalike asjadega. Keetsin suppi, ahjus küpsetasin viinereid ja friikartuleid, ka magustoit oli laual. Alan sitsis läpaka taga ja saatis Tallinna töökorraldusi. Lapsed möllasid ja tundsid rõõmu koolivabast ajast. Mina pesin nõusid. Kõik täpselt nii nagu kodus, ainult et teises riigis. Õhtul läksime mäe peale, täpsemalt mäe alla. Saime täisvarustuse mäkke sõiduks. Alan nagu poisike rõõmus ja näost õhetav, jagas Antsule ja Astridile õpetusi kuidas mäest alla sõita. Mina vaatasin seda mäge, nii et kukal jäi kangeks, meenutasin oma kahe aasta tagust kukkumist ja sabakondi mõranemist. Nägin kuidas inimesed alla sõitsid, mõni kukkus, kuid enamus ikka jõudsid ilusti alla ja jäid ootama lifti, mis neid tagasi üles tiris. Olin vist kõige äpum, sest ma isegi ei suutnud suuskadel seista, jalad libisesid laiali. Keppe mulle ei antud, sest algajale pidigi nii parem olema. Noh jah… mulle kui algajale oleks parem mäe all kohvikus istuda ja vaadata eemalt neid suusahulle.
Antsul tuli sõit ilusti, Astridil ka, keegi ei kukkunud. Ootan mäe all Alanit. Tulebki siuh-säuh lund kahte lehte pritsides, vaatasin ja imestasin… no kuda tal need puusad nii painduvad ja liikuvad on. Kodus ta ennast küll nii ei õõtsuta. Nats kadestasin, et lapsed julgevad proovida ja neil see ka õnnestub. Alan mind meelitas, käsutas, sundis, palus, tegi kõik, et ikkagi julgeksin proovida. Olin juba pool tundi suuskadel alt üles seda mäge põrnitsenud, lasin siis lõpuks ennast köiega mäkke sõidutada. Tahtsin olla julge. Ülevalt alla vaadates tundus kõik veelgi hullem. Inimesed olid nagu täpid mööda valget lund laiali. Alan julgustas ja õpetas kuidas on õige ennast vetruvaks teha. Oh jumal küll, ma olin hirmust nii kange, et ainus mis mul veel vetruda võis siis need olid pikad juuksed. Lõpuks kui Alan mind natuke puudutas ja hakkasin alla libisema, siis ehmatasin nii, et võtsin suusad alt ära ja läksin jalgsi mäest alla. Nii palju siis minu julgusest
Jätsin pere suusalõbu nautima ning ise suundusin kohvikusse. Sealt oli palju parem kõike jälgida ja kohvi juua. Mellaka suusamäe sulgemiseni oli jäänud tund aega, rahvast jäi vähemaks. Värviliste prožektoritega valgustatud mägi oli väga ilus. Mõtlesin sauna peale, hõõgveinile ja üldse kõigele ilusale, mis oli mul südames varuks, juhul kui meel peaks kurvaks muutuma. Ja oh seda imet! Äkki tekkis selline tunne, et tegelikult ma ei karda midagi ja ma oskan suuskadel alla lasta ja ma ei kuku ja mulle see meeldib. Endale imestuseks, leidsin end mäe peal ja ma ei kartnudki. Alan õnnest tahtis saltot teha, kui ma ise omal tahtel üles tulin. Hakkas uuesti mind õpetama, aga huvitav oli see, et ma ei vajanud mingit õpetust enam, mulle piisas seal kohvikus istudes lihtsalt jälgida kuidas kõik alla sõidavad, sain asjale pihta kuidas pidurdada, ennast hoida, vetruda jne. Natuke tõukasin ennast ja sõitsingi täpselt nii nagu Alan… siuh-säuh lumi laiali, paremale-vasakule ja veel ilma keppideta. Olingi all ja püsti ka veel. Uuesti mäkke ja uuesti siuh-säuh alla ja nii mitu korda. Lapsed ja Alan olid juba sõidud teinud, Ants lasi lumelaual ka alla. Mäge hakati sulgema, aga ma ei tahtnud ära minna, lõpuks lubati teha veel viimane sõit ja mäe tuled kustusid.
Koju jõudes, sõime kõhud täis ja käisime saunas. Küll oli mõnus, +110 kuumust. Vedelesin leiliruumis ülemisel astmel, jalad seinal ja kuulasin kuidas kerise kivid särisevad. Sain täna esimest korda elus hakkama millegi sellisega millesse polnud mul usku ega julgust. See on hea tunne. Positiivne mõtlemine ja vabatahtlik otsustamise õigus tulid kasuks.
Seekord ei olnud tahtmist shopata, kuigi Alan jättis lastele ja mulle selleks raha, et võiksime Kouvola linnaga tutvuda kui ta kusagil 100 km eemal oma töölistele pilgu peale heidab. Me lihtsalt logelesime terve päeva. Ka see on vahest hea. Maja mis oli meile puhkamiseks anti, oli hästi varustatud igasuguste DVD ja videofilmidega. Vaatasin järjest mitu joonisfilmi, „Jänese needus“ ja „Lõvi kuningas“ kaks osa. Naljakad ja õpetlikud. Vahepeal jälle sauna ja sööma. Lapsed olid väga rahul. Ah jaa … kuna Astrid on mul ahvide armastaja, siis koos temaga tulid ka tema kolm ahvi kaasa, enamus ahve jäi kodu valvama. Ühes poes otsustas Astrid isa antud raha sirgeks lüüa ning ostis endale suure koti millel ahvinägu peal ja sellele lisaks ilusa vöö. Pole raske arvata kelle pildid vöö peal olid. Muidugi ahvide
Tagasiteel sõitsime Kotkasse. Väga ilus linn! Suvel on seal veelgi ilusam. Olen ammu seda linna tahtnud vaadata, kahjuks jõudsime sinna liiga hilja. Seal jahisadamas oli isegi talvisel ajal vapustavalt ilus, mõned kaatrid olid veel vees, meri polnud jääs. Käisime jahisadamas söömas ja sain sealt häid ideid mida võiks meie maja juures kasutada.
Sadamasse jõudsime nii hilja, et olime viimane auto mis peale läks. Taas tekkis hirm, sest meri kõvasti lainetas ja tuulekiirus oli 19 m/sek. Rootsilauas pakuti meile kõige parem laud mis üldse olla võis. Mina selle üle rõõmu ei tundnud, sest see koht oli kõige enam õõtsuv ja kõikuv. Ja ma teadsin, et minust pole enam sööjat kui laev avamerele jõuab, nii et kiiresti parkisin ennast täis igasuguseid hõrgutisi mida Viking Line pakkus. Isegi magustoidu jõudsin ära proovida ja siis enam ei suutnud seal laevaninas olla. Laev õõtsus üles-alla ja tekkis selline udusule tunne. Õudne. Lastel polnud sest kõikumisest sooja ega külma. Alanist ma ei räägigi… õlu ja veini lett oli kaks meetrit meie lauast eemal, nii et temal jätkus tegevust oma õlleklaasi täitmisel, aga mina ei suutnud seal enam olla. Kondasin laeval edasi-tagasi, sest nii oli kõikumine vähem tunda. Lõpuks istusin laeva keskel trepil ja vahtisin kella. Selline tunne oli nagu oleks aeg seisma jäänud. Üsna pea moodustus mu ümber ring soome vanameestest, nagu surnuaed ümber, see nii tüüpiline. Küsiti miks üksinda, miks kurb, miks Tallina sõidan. No on ikka vanad kännud, ise ühe jalaga peaaegu hauas, aga flirtimiseks on jõudu küll. Jälle pidin laeval liikuma, et neist lahti saada ja kui uuesti trepile istusin, siis taas hakkas kogunemine, teised näod aga samad küsimused. Alan ei tulnudki vaatama, kas olen elus, ainult lapsed käisid kontrollimas kuidas end tunnen.
Mõne aja pärast sain teada, et „Nüüd jääb kõikumine vaiksemaks, varsti oma voodisse“ Oligi nii! Laev ei kõikunud ja Alan ka ilmus nähtavale, tema liikumise põhjuseks oli õlleleti sulgemine . Käisime poes, jõin ühe ühe kohvi ja varsti oligi kodusadam näha.
Magama jäädes mõtlesin, et mis siis et see kolmepäevane reis oli vahest pingeline ja üks öö sai ka pisarates magama mindud. Selle negatiivse osa viskasin lihtsalt endast välja ja jätsin meelde vaid kõige olulisema, et sõitsin mäesuuskadel mäest alla, nagu oleks seda terve elu teinud. Ja ma polegi äpu, saan hakkama küll kui tahan.
Techü2008 ehk uus kogemus 13 jaanuar, 2008
Posted by marilux in Reisid.3 comments
Uus Aasta saabus rahulikult, kodus. Ingrid ja Ants võtsid uut aastat vastu koos oma sõpradega. Meiega jäi vaid pesamuna. Naabritega koos tegime jõe ääres 5 minutise ilutulestiku. Küll oli ilus vaadata! Pirita linnaosa kõige kaunim paugutamine. Valasime õnnetina. Mina sain ilusa purjeka, suurte purjedega ja pikkade mastidega. See pidavat ennustama vabadust ja reisimist. Jah, see ongi nii. Kolm päeva hiljem sõitsin sõbraga oma lemmiklaeval „Rosella“ Soome, Lohja linna kus toimus Sukeldusseminar TECHÜ 2008.
Kolmetunnine laevasõit möödus kiiresti, jõudsin juua Cooleri, kohvi, teha ühe tantsu ja olimegi kohal. Sellest aastast hakkas kehtima Schengeni viisavaba piirileping. Soomes tollipunkti enam polnudki. Keegi ei küsinud dokumente ega autopabereid. Meelisel oli soome sukeldujatega kokkulepitud üks äri. Tegimegi sadamas mõned kõned ja saime inimesega kokku. Äri sai aetud ja … On the road again Sõitsime Lohja poole. 57 kilomeetrit mõnusat sõitu soomekeelse Radio Nova saatel. Meelis keeras rooli ja mina avastasin aknatagust maailma. Nägin helendavat märki mis viitas õhu ja tee temperatuurile – ilma -6, tie -8. Eestis minu teada selliseid elektroonilisi märke pole.
Sain endale vahva hotelli Lohja linna keskuses. Aknast avanes ilus vaade mäe poole, mille nõlvadel olid Jõulukaunistustes eramajad. Meelis jättis oma auto minu kasutusse, parkisin selle akna alla, et saaks silma peal hoida. Tuba oli hubane ja vastas täielikult minu nõudmistele. Telekas, külmutuskapp, microahi, mööbel, vannituba ja suur pehme voodi. Ja milline vaikus! Teen oma olemise veelgi mugavamaks, süütan akna laual küünlad, teen kohvi, söön kõhu täis, vaatan telekat ja mõtlen oma mõtteid. Hea on olla, kuigi olen kodunt eemal. Mul on olemas kõik mida sel hetkel vajan. Ilusat und näen ka, kuid selle jätan enda teada.
Hommikul avan silmad… nii vaike on. Mäe tipus paistab päike ja termomeeter näitab -8 külma. Tuba on soe ja lõhnab nii hästi. Ei tahagi üles tõusta, kuid on plaan linnaga tutvuda. Aega on selleks 9 tundi. Peale hommikusööki, soojendan oma läikiva, sinise ja puhta Subaru ning suundun tutvuma linnaga. Natuke ajaloost…
Esimesed märkmed Lohja kohta on pärit keskajast umbes 1200 aasta algusest. 1400 aasta lõpul valmis (Soome kolmas suuruse poolest) hallist maakivist Püha Laurentiuse kirik. Tasapisi hakkas kiriku ümber moodustuma puumajadest koosnev küla, kus enamus inimestest tegeles käsitööga ja õunte kasvatamisega. Looduskaunis koht sobis ideaalselt põllumajanduseks, loomakasvatuseks ja kalastamiseks, ka avastatud maavarad soodustasid Lohja linna majandusliku kasvu. 1500 aastate keskel avati seal esimene kaevandus ja tehas, mis alustas malmi tootmist. 1865 pandi tööle esimene auru abil töötav saeveski. Alates 1897 aastast algas Lohjas lubjakivi kaevandamine ja 1907 hakati tootma klaasi. Paberitehas alustas paberi tootmist 1960. Tänaseks on Lohja linnas 37 000 elaniku, neist 4% rootslasi ja õun on linna sümbol. Lohjas on kolm teatrit, golfi väljak, ratsutamiskeskus ja palju muud huvitavat selle väikese linna kohta.
Kõigepealt sõitsin läbi kesklinna tänavad ja jätsin meelde shoppamiskohad. Päike paistis ja taevas oli helesinine. Fantastiline ilm! Uurisin lähemalt ka hallkividest laotud kirikut. No annab ikka sellist ehitada. Suuruse poolest nagu meie Pirita kloostri varemed, aga katus peal ja täiesti töötav kirik. Seda ehitist peab oma silmaga nägema, sest sõnadega seda omapärast arhitektuuri on raske edastada. Edasi suundusin kaevanduste poole, lähemale kahjuks ei saanud sõita, võrkaed oli ees, taamal paistis tehas. Mäe peal oli vana mõis, milles tegutses ajaloomuuseum. Uksed olid kinni, kuid territooriumil ringi nuuskida sain küll. Sealt avanes ka ilus vaade linnale ja Lohja järvele.
Meelis andis mulle Techü 2008 seminari kava, kus olid kellaajaliselt kirjas kõik loengud, kohvipausid ja tunnine lõuna. Vaatan kella… ongi sukeldujatel lõuna aeg käes. Mõttes arvestan ajakulu mis kulub Meelisel toidu kätte saamiseks ja ära söömiseks, ning jõuan Laurentiuse maja sööklasse täpselt siis, kui ta söömise lõpetab. Rahvast on väga palju, enamuses mehed. Mitmesaja mehe hulgast leian teda kohe üles. Ei ei, tal polnud calypsot seljas ega maski ees. Ta oli täielikult kõikide sukeldujatega kokku sulanud ja vestles nendega teatud teemadel. Lihtsalt on juba kord nii, et seda keda otsin, leian tuhandete seast, mul on kogemusi 
Läheme korraks värske õhu kätte, kopse rikkuma. Meelis imestab, et parkisin tema auto kohe peaukse ette. Muidugi, nii peabki – me oleme Tallinnast. Peagi saabuvad Kert ja Kaido, nemad käisid lõunatamas Lohja keskuses. Lõunapaus lõppeb ning mehed lähevad loengut edasi kuulama. Mina, olles juba Lohja vaatamisväärsustega tutvust teinud, sõidan shoppama.
Pargin auto kesklinna kaubamaja ette, armatuurile panen fikseeritud ajaga parkimiskella. Tund aega on keskuse ees vaba parkimine. Kauplus on suur ja selle kammimiseks kulub kaks tundi. Tulemus on hea, saan endale mõned moekad pluusid ja Astridile soomekeelse raamatu ahvipoeg Vili seiklustest. Lapsel on aeg õppida naaberriigi keelt. Vahepeal käin parkimiskella edasi keeramas ja niisama jalutan mööda tänavaid. Linn on tõesti ilus. Tunnen meeldivat lõhna… nagu oleks pagaritöökoda kusagil läheduses. Liigun lõhna suunas ja näen väikest maja, korstnast tuleb suitsu ja ruumides käib askeldamine. Oligi pagaritöökoda koos kohvikuga. Igasuguseid hõrgutisi tehti, nii magusaid kui ka soolaseid. Nämmi! Tellin ühe suure lihapiruka ja magusa kreemisaia. Seni kuni tutvun töökoja muuseumi raamatuga, valmistatakse küpsetised otse minu silmade ees. Taustaks mängis lõõtspilli muusika, midagi väga soomepärast, sest paar lugu olid mulle tuttavad.
Ongi õhtu käes. Seminari ajakava järgi on sukeldujatel alles tunni aja pärast kohvipaus, kuid mu sisetunne ütleb, et paus algab varem. Sõidan tagasi koolituskeskusesse. Kõik on vaikne, ainult söökla mutikesed askeldavad köögis ja tassivad kohvipausi ajaks küpsetisi lauale. Seminari saalist kostab soomekeelset juttu koopasukeldumisest. Üks mutikestest märkab mind ja ütleb, et paus algab 45 minuti pärast. Pakub mulle kohvi ja väga maitsvat õunakooki täiesti tasuta. Jõudsin vaid suhkru tassis laiali segada, kui kuulsin saalis plaksutamist ja teadet, et nüüd tuleb kohvipaus. Sisetunne ei vedanudki mind alt.
Kahjuks loeng sukeldumisest sügaval põhjas olevatele vrakkidele oli ära jäänud, sest lektori majas juhtus veeuputus… milline iroonia. Kahju muidugi, et ära jäi, sest just selle loengu pärast Meelis seminarile sõitiski. Ära jäänud teema asendati vaba vestlusega, et siis esitati küsimusi ja teadjad vastasid.
Polnudki enam palju aega jäänud, varsti tagasi Helsinkisse. Sõitsin järve äärde. Vapustav vaade avanes minu ees. Järv oli jääs ja osaliselt puhastatud ning tehtud liuväljaks. Päike hakkas loojuma ja taevas oli lillakaspunane, isegi jää tundus roosa olevat. Järve kaldast umbes 20-30 meetri kauguses olid ilusad eramajad. Maja akendel peegeldus loojang. See oli nii ilus, et tegin paar pilti. Lõpetuseks sõitsin üles mäkke ja nautisin autost viimast korda vabadust ja rahu. Kes teab, võibolla kunagi tulen siia veel.
Laeva väljumiseni oli kaks tundi. Peale õhtusööki, teen ettepaneku, et sõidan Helsinkisse ise, esiteks niikuinii on autoiste ja peeglid minu käejärgi paika pandud ja teiseks mulle lihtsalt meeldib Meelise Subaruga sõita. Helsinki kesklinna olen mitmeid kordi näinud ja läbisõitnud. Nüüd saab Meelis vabalt ringi vaadata ja ei pea liiklust jälgima. Tagasitee tundub lühem kui Lohja sõites. Kuulame F.Goya plaati… lugu „Send me an Angel“ (originaalis üks Scorpionsi parimaid ballaade) paneb mõtlema elu üle. Märkamatult jõuame Katajanokka terminali. Väljas on tormine, lainetus päris suur ja mul hakkab hirm. Laeva visiir on lahti, tolliametnik ulatab pardakaardi ja ei mingit tolli, ega dokumentide kontrollimist. Sõidan otseteed laeva. Appikene kui õudne, laev õõtsub, tunnen terve kehaga seda kõikumist. Meelis valib tantsusaalis turvalise koha kus kõikumine vähem tunda. Tellime õlled, kohvi ja hirmu peletamiseks saan Rosella Spesial magusa kuid kange kokteili. Joon selle kähku ära ja koheselt tekkib „meri põlvini“ tunne . Ma isegi mõtetes laulsin – „Ei karda merel tormi ma, sest seilan kapten Melliga!“ Oi jah, hirm kadus ja juttu jätkus Tallinnani välja. Vat mis tähendab olla õige mehega merel.
Saigi mu reis läbi. Kunagisest unistusest sai tänaseks ilus mälestus. Hämmastav kuidas mõne inimesega lendab aeg kohutava kiirusega…
Aitäh Sulle!
Meenutusi läinud aastast 31 detsember, 2007
Posted by marilux in Mõtted.1 comment so far
Ja ongi see aasta läbi. Löön kokku osa tähtsaid sündmusi.
1. Kevadel lõpetas Ingrid väga edukalt gümnaasiumi ja jätkas õpinguid TTÜ Tallinna Kolledžis. Hiljuti sai ta kuld medali võistlustantsus.
2. Saime hakkama autoplatsi kivitee ehitusega ja alumise korruse kahe toa remondiga.
3. Sai tehtud oma firma ja õpitud juurde teadmisi milles varem olin täitsa võhik.
4. Täitus ka üks soov ja selleks oli mootorratas.
Aasta alguses endale antud lubadus “minna õigel ajal magama” jäi kahjuks täitmata. Eks üritan Uuel aastal jälle. On olnud ka negatiivseid sündmusi, mis jätsid endast jälje. Üks neist oli ootamatu silmanägemise halvenemine. Kokkuvõttes on ikkagi aasta olnud vahva. Palju rõõmu oma saavutustega tegid lapsed. Nende üle olen alati uhkust tundnud.
Detsember on lõppemas, aga väljas puudub lumi ja termomeeter näitab juba mitu päeva +6 sooja. Muru on roheline, maja ees õitseb Lõvilõug. Mis toimub? Kas saab sedasi talve või Jõulutunne tekkida? Saab ikka. On vaja lihtsalt minna õigel ajal magama ja näha imekaunist und… kuidas täistuledes seisab uhkelt keset Raekojaplatsi võimas kuusk ja kari pehmeid lambaid aedikus jälgivad sind tuima pilguga, aegajalt madalalt häälitsedes – mmeee… mmäää. Ja sa tunned lambavilla lõhna ja kare talvine õhk poeb mantli hõlmast sisse. Raekell lööb vaikselt täistundi. Kellegi soe käsi hoiab su kätt ja juhatab sinna kus Raekambris valitseb keskaja hõng ning viiplev küünal laual heidab paeseintele müstilisi varje. Sa tunned vürtsikat hõõgveini lõhna, selle maitse huultel ja vaikne jõulumuusika mõjuvad joovastavalt kogu hingele ja sa naeratad, kui keegi sööb sinu klaasi põhja jäänud üksiku sidruni viilu. Silmad sulgedes tunned soojust, rahu ja õnne ning sa ei märka mitte kedagi enda ümber. Sa vaid tunned et sa oled, sa elad ja näed ilusat und millest ei taha kunagi ärgata… ja kellegi soe käsi hoiab endiselt sinu kätt.
Vahest on reaalsus tõsiselt karm, siis unenäod olgu alati hämmastavalt ilusad. Head Vana-Aasta lõppu kõigile!
