Lõpuks on pikk talv seljataga. Kalendri järgi saabus kevad 20 märtsil, kuid mina tundsin kevade lõhna juba nädal varem…

Otsustasime enne kevadet teha ühe korraliku restardi. Jätsime mõneks ajaks hüvasti linnaeluga, lastega, tööga ja sõitsime SPA-sse puhkama. Ja taas ootasid meid ees ootamatult lahedad üllatused. Hotelli saabudes saime tavapärase numbritoa asemel sviidi. Niisama, ilma lisamaksuta. Toas olid valged hommikumantlid, patjadel kommid, külmik täis igasuguseid drinke ja mahlasid. Korralik wiffi võrk, telekas ja suur terrass. Vannituba fööni ja bideega oleks nagu sisustusajakirjast. Rõdul seistes avanes miljonivaade… Ühel pool linn oma lumiste viilkatustega ja teisel pool sile jäätunud meri. Seal askeldas mitukümmend kalameest. Nagu mustad täpid valgel kangal.

Päeval oli terrassil mõnusalt soe, päevitasin täitsa alasti, jõin coolerit, kuulasin varblaste sirtsumist ja tundsin puhkusest rõõmu. Õhk oli kevadiselt värske. Kuulsime mootori mürinat ja äkki ilmusid taevasse kolm langevarjuga meest, suured propellerid selja taga. Tegid õhus igasuguseid trikke. Lehvitasin ja üks tüüp lehvitas vastu. Päris kaua trikitasid ja põristasid nii rõdu ees kui ka mere kohal. Nagu oleks spetsiaalselt meie jaoks tellitud. Tänapäeva Karlssonid.  Päikeseloojangu aeg hakkasid kalamehed liikuma kalda poole. Teine teise järel väsinult sammusid, kes vedas kelku järgi, kes tassis ranitsat. Huvitav oli neid jälgida ja nautida loojangut.

Hommiku ja õhtusöögid olid rootsilauas. Hea toiduvalik ja stiilne sisustus. Kõhud saime korralikult täis.  Hotellis oli ka muid söögikohti. Avastasime suurepärase pannkoogi koha, seal sai isegi mitu korda käidud. Nii maitsev! Ujuda sai nõrkemiseni, saunad ja mullivannid asetsesid erinevatel tasanditel, ole kaua tahad, käi kus tahad ja mitte kuhugi pole kiiret. Alguses itsitasime nende üle, kes hommikumantlites hotellis ringi liikusid, lõpuks olime ise ka samasugused. Panime oma valged mantlid selga, plätud jalga ja naersime nende üle, kes tavariietuses meie üle itsitasid. SPA personaal oli väga lahke, abivalmis ja sõbralik.  Valisime erinevaid protseduure. Meeldejääv kogemus oli rootsi klassikaline massaaž. See oli nii mõnus ja lõdvestav, et peaaegu uinusin. Õppisin kaks massaaži nippi juurde ja olen juba neid ka praktikas kasutanud. Super!

Hilisõhtul jäi hotell vaikseks, und veel polnud, läksin terrassile… süsimusta taeva taustal säras suur ümmargune täiskuu. Selle valgus peegeldus jäätunud merele. Kaugel taamal merel oli märgata valgust, arvatavasti mõni paadunud kalapüügi fänn oli endale jää peale lõkke teinud, et sooja saada. Väljas oli vaikne. Linn magas. Mõnest korstnast tõusis suits otse üles ja mitte ühtegi autot polnud liikvel. Seisin meie seitsmenda korruse sviidi rõdul ja mõtlesin… küll on ikka hea olla, nagu oleksin paradiisis, seitsmendas taevas. Uskuge või mitte, aga see oli see hetk, kus enam paremaks minna lihtsalt enam ei saa. See on õnn.

Suve valgemail ööl pole tahtmist tähti mul lugeda.
Suve valgemail ööl, nii palju on ahvatlusi, et patt oleks magada.
Suve valgemail ööl, ei kehti keelud ja reeglid, mis võiksid segada.

     Just!  Sest sellel ööl on minu sünnipäev ja Jaanipäev. Nii palju kui ennast mäletan olen alati sellel tähtpäeval kodus koos perega olnud. Ei tuld mõttessegi, et  pidutseksin neist eraldi, kusagil mujal, aga mõtted vahest muutuvad ning seekord juhtus ime! Mind kutsuti pidama Jaanipäeva-sünnipäeva Saaremaal ja olin kohe nõus. Laste käest sain ärasõiduks sõbraliku viisa. Alan kobises mitu päeva, lubas mu vanematele kõik ära kaevata, majaluku vahetada ja muid ähvardusi täide viia. Minu õnneks on ta 90% abielus oma tööga ja kuna tööalast asjaajamist oli tal palju, siis minu 5 päevane kodust eemal olemine teda eriti ei kahjustanud.

     Saaremaal veedetud aeg oli lahe. Viie päevaga sai saarele peaaegu ring peale tehtud. Ööbitud erinevates kohtades: vanas hubases talumajas, kaasaegses majas, telgis ja kuudis. Kuut oli muidugi vinge autohaagis, vannitoaga, köögiga ja kahe magamistoaga. Reisile sõites ei osanud ette kujutadagi, kui mitmekesiseks see kujuneb, teadsin vaid, et raudselt läheb kõik hästi ja ma puhkan täiega

     Ma tegin asju mida pole aastaid teinud. Raiusin puid moodsa maja sauna kütmiseks ja kütsin mitu tundi, tulemuseks +80 kuumust. Sain peremehelt kiita. Jaanipäeval hüppasin üle lõkke ja sünnipäevalapsena soovisin ühe soovi. Sõin suitsutatud lesta. Jõin uut jooki Mohhiitot, mis lisaks niigi fantastilisele enesetundele viis kõik veelgi täiuslikumaks. Käisin kahes muuseumis. Sai tehtud pikk jalutuskäik kadakate vahel ja vaadatud imeilusaid merevaateid. Rannas nägin õitsemas merekapsast. See kõik oli nii ilus, et võttis hetkeks hinge kinni. Nägin esimest korda elus viinamäetigusid. Sellised suures ja lahedad elukad, neid süüakse kah. Sain juurde teadmisi kuidas neid valmistada. Kaks tigu tõin isegi koju teistele näitamiseks. Meeletult hea meele ja ka õnnepisara silma tõi teade, et üks vanem saarenaine, keda ma esimest korda nägin, küpsetas mulle sünnipäeva puhul kohupiimakoogi. Ma ei suuda väljendada seda tunnet mis tekkis… olin rabatud, olin sõnatu.

     See on ikka hea tunne, kui pole probleeme ja tülisid, kui saab olla rahus ja õnnelik. Keegi ei sunni, ei käsuta, ei heida midagi ette, ei mossita, ei nähva ja pole kuhugi kiiret. Sellised hetked kosutavad vaimu ning neid on edaspidi hea meenutada. Ükskõik mida tehakse, kus ollakse või kuhu minnakse – kõik õnnestub ja üllatused mis äkki ootamatult tekkivad on ainult positiivsed, nagu peakski nii koguaeg olema. Mööda külateed majaka poole jalutades mõtlesin, et ma ei kahetse ühtegi minutit mis Saaremaal veetsin, see oli üks parimaid sünnipäevi minu elus. Käes hoidsin karikakra õit ja selle viimane kroonleht andis vastuse – armastab.

Jah, hea on armastada ja olla armastatu. Nii ma siin üle jaanilõkke lendasin

     Vaevalt oli möödunud nädal minu Lohja reisist, kui Alan tegi oma üllatuse, mis paiskas segi mitmete inimeste plaanid. Nimelt ta võttis kaks vaba päeva ja meelitas terve pere Kouvola mägedesse suusatama. Ma pole eluski mäesuuskadel mäest alla lasknud, lapsed samuti. Alani pakkumine oli ahvatlev, omaette maja saunaga, köögiga ja mitme magamistoaga. Laevasõidud hommiku ja õhtusöökidega ning kaks ööd taevaliku puhkust, vastutasuks muidugi see, et sõidan temaga koos mäest alla. Olime lõpuks nõus.

     Enne sõitu sain magada vaid paar tundi, äratus enne 6-t. Jõuame laeva mõni minut enne väljumist… minu organism veel magab, kuid ärkab rootsilauas. Arvasin, et see reis on perepuhkus, nojah… kalkun ka arvas Tegelikult puhkusel olles, Alan ajas tööasju Helsinkis ja Kouvolas ja veel mingis linnas, kuhu pidi 100 km eemale sõitma. Pole ime, sest ta on harjunud paar korda nädalas Eestile ringe peale tegema, mis viga siis Soomes siin-seal raudteeasju ajada – käkitegu

      Maja kus puhkasime oli lahe, mitu tuba, saun kohe magamistoa kõrval, köök koos kõikide vajalike asjadega. Keetsin suppi, ahjus küpsetasin viinereid ja friikartuleid, ka magustoit oli laual. Alan sitsis läpaka taga ja saatis Tallinna töökorraldusi. Lapsed möllasid ja tundsid rõõmu koolivabast ajast. Mina pesin nõusid. Kõik täpselt nii nagu kodus, ainult et teises riigis. Õhtul läksime mäe peale, täpsemalt mäe alla. Saime täisvarustuse mäkke sõiduks. Alan nagu poisike rõõmus ja näost õhetav, jagas Antsule ja Astridile õpetusi kuidas mäest alla sõita. Mina vaatasin seda mäge, nii et kukal jäi kangeks, meenutasin oma kahe aasta tagust kukkumist ja sabakondi mõranemist. Nägin kuidas inimesed alla sõitsid, mõni kukkus, kuid enamus ikka jõudsid ilusti alla ja jäid ootama lifti, mis neid tagasi üles tiris. Olin vist kõige äpum, sest ma isegi ei suutnud suuskadel seista, jalad libisesid laiali. Keppe mulle ei antud, sest algajale pidigi nii parem olema. Noh jah… mulle kui algajale oleks parem mäe all kohvikus istuda ja vaadata eemalt neid suusahulle.

      Antsul tuli sõit ilusti, Astridil ka, keegi ei kukkunud. Ootan mäe all Alanit. Tulebki siuh-säuh lund kahte lehte pritsides, vaatasin ja imestasin… no kuda tal need puusad nii painduvad ja liikuvad on. Kodus ta ennast küll nii ei õõtsuta. Nats kadestasin, et lapsed julgevad proovida ja neil see ka õnnestub. Alan mind meelitas, käsutas, sundis, palus, tegi kõik, et ikkagi julgeksin proovida. Olin juba pool tundi suuskadel alt üles seda mäge põrnitsenud, lasin siis lõpuks ennast köiega mäkke sõidutada. Tahtsin olla julge. Ülevalt alla vaadates tundus kõik veelgi hullem. Inimesed olid nagu täpid mööda valget lund laiali. Alan julgustas ja õpetas kuidas on õige ennast vetruvaks teha. Oh jumal küll, ma olin hirmust nii kange, et ainus mis mul veel vetruda võis siis need olid pikad juuksed. Lõpuks kui Alan mind natuke puudutas ja hakkasin alla libisema, siis ehmatasin nii, et võtsin suusad alt ära ja läksin jalgsi mäest alla. Nii palju siis minu julgusest

     Jätsin pere suusalõbu nautima ning ise suundusin kohvikusse. Sealt oli palju parem kõike jälgida ja kohvi juua. Mellaka suusamäe sulgemiseni oli jäänud tund aega, rahvast jäi vähemaks. Värviliste prožektoritega valgustatud mägi oli väga ilus. Mõtlesin sauna peale, hõõgveinile ja üldse kõigele ilusale, mis oli mul südames varuks, juhul kui meel peaks kurvaks muutuma. Ja oh seda imet! Äkki tekkis selline tunne, et tegelikult ma ei karda midagi ja ma oskan suuskadel alla lasta ja ma ei kuku ja mulle see meeldib. Endale imestuseks, leidsin end mäe peal ja ma ei kartnudki. Alan õnnest tahtis saltot teha, kui ma ise omal tahtel üles tulin. Hakkas uuesti mind õpetama, aga huvitav oli see, et ma ei vajanud mingit õpetust enam, mulle piisas seal kohvikus istudes lihtsalt jälgida kuidas kõik alla sõidavad, sain asjale pihta kuidas pidurdada, ennast hoida, vetruda jne. Natuke tõukasin ennast ja sõitsingi täpselt nii nagu Alan… siuh-säuh lumi laiali, paremale-vasakule ja veel ilma keppideta. Olingi all ja püsti ka veel. Uuesti mäkke ja uuesti siuh-säuh alla ja nii mitu korda. Lapsed ja Alan olid juba sõidud teinud, Ants lasi lumelaual ka alla. Mäge hakati sulgema, aga ma ei tahtnud ära minna, lõpuks lubati teha veel viimane sõit ja mäe tuled kustusid.

     Koju jõudes, sõime kõhud täis ja käisime saunas. Küll oli mõnus, +110 kuumust. Vedelesin leiliruumis ülemisel astmel, jalad seinal ja kuulasin kuidas kerise kivid särisevad. Sain täna esimest korda elus hakkama millegi sellisega millesse polnud mul usku ega julgust. See on hea tunne. Positiivne mõtlemine ja vabatahtlik otsustamise õigus tulid kasuks.

     Seekord ei olnud tahtmist shopata, kuigi Alan jättis lastele ja mulle selleks raha, et võiksime Kouvola linnaga tutvuda kui ta kusagil 100 km eemal oma töölistele pilgu peale heidab. Me lihtsalt logelesime terve päeva. Ka see on vahest hea. Maja mis oli meile puhkamiseks anti, oli hästi varustatud igasuguste DVD ja videofilmidega. Vaatasin järjest mitu joonisfilmi, „Jänese needus“ ja „Lõvi kuningas“ kaks osa. Naljakad ja õpetlikud. Vahepeal jälle sauna ja sööma. Lapsed olid väga rahul. Ah jaa … kuna Astrid on mul ahvide armastaja, siis koos temaga tulid ka tema kolm ahvi kaasa, enamus ahve jäi kodu valvama. Ühes poes otsustas Astrid isa antud raha sirgeks lüüa ning ostis endale suure koti millel ahvinägu peal ja sellele lisaks ilusa vöö. Pole raske arvata kelle pildid vöö peal olid. Muidugi ahvide

      Tagasiteel sõitsime Kotkasse. Väga ilus linn! Suvel on seal veelgi ilusam. Olen ammu seda linna tahtnud vaadata, kahjuks jõudsime sinna liiga hilja. Seal jahisadamas oli isegi talvisel ajal vapustavalt ilus, mõned kaatrid olid veel vees, meri polnud jääs. Käisime jahisadamas söömas ja sain sealt häid ideid mida võiks meie maja juures kasutada.

     Sadamasse jõudsime nii hilja, et olime viimane auto mis peale läks. Taas tekkis hirm, sest meri kõvasti lainetas ja tuulekiirus oli 19 m/sek. Rootsilauas pakuti meile kõige parem laud mis üldse olla võis. Mina selle üle rõõmu ei tundnud, sest see koht oli kõige enam õõtsuv ja kõikuv. Ja ma teadsin, et minust pole enam sööjat kui laev avamerele jõuab, nii et kiiresti parkisin ennast täis igasuguseid hõrgutisi mida Viking Line pakkus. Isegi magustoidu jõudsin ära proovida ja siis enam ei suutnud seal laevaninas olla. Laev õõtsus üles-alla ja tekkis selline udusule tunne. Õudne. Lastel polnud sest kõikumisest sooja ega külma. Alanist ma ei räägigi… õlu ja veini lett oli kaks meetrit meie lauast eemal, nii et temal jätkus tegevust oma õlleklaasi täitmisel, aga mina ei suutnud seal enam olla. Kondasin laeval edasi-tagasi, sest nii oli kõikumine vähem tunda. Lõpuks istusin laeva keskel trepil ja vahtisin kella. Selline tunne oli nagu oleks aeg seisma jäänud. Üsna pea moodustus mu ümber ring soome vanameestest, nagu surnuaed ümber, see nii tüüpiline. Küsiti miks üksinda, miks kurb, miks Tallina sõidan. No on ikka vanad kännud, ise ühe jalaga peaaegu hauas, aga flirtimiseks on jõudu küll. Jälle pidin laeval liikuma, et neist lahti saada ja kui uuesti trepile istusin, siis taas hakkas kogunemine, teised näod aga samad küsimused. Alan ei tulnudki vaatama, kas olen elus, ainult lapsed käisid kontrollimas kuidas end tunnen.

     Mõne aja pärast sain teada, et „Nüüd jääb kõikumine vaiksemaks, varsti oma voodisse“ Oligi nii! Laev ei kõikunud ja Alan ka ilmus nähtavale, tema liikumise põhjuseks oli õlleleti sulgemine . Käisime poes, jõin ühe ühe kohvi ja varsti oligi kodusadam näha.

     Magama jäädes mõtlesin, et mis siis et see kolmepäevane reis oli vahest pingeline ja üks öö sai ka pisarates magama mindud. Selle negatiivse osa viskasin lihtsalt endast välja ja jätsin meelde vaid kõige olulisema, et sõitsin mäesuuskadel mäest alla, nagu oleks seda terve elu teinud. Ja ma polegi äpu, saan hakkama küll kui tahan.

     Uus Aasta saabus rahulikult, kodus. Ingrid ja Ants võtsid uut aastat vastu koos oma sõpradega. Meiega jäi vaid pesamuna. Naabritega koos tegime jõe ääres 5 minutise ilutulestiku. Küll oli ilus vaadata! Pirita linnaosa kõige kaunim paugutamine. Valasime õnnetina. Mina sain ilusa purjeka, suurte purjedega ja pikkade mastidega. See pidavat ennustama vabadust ja reisimist. Jah, see ongi nii. Kolm päeva hiljem sõitsin sõbraga oma lemmiklaeval „Rosella“ Soome, Lohja linna kus toimus Sukeldusseminar TECHÜ 2008.

     Kolmetunnine laevasõit möödus kiiresti, jõudsin juua Cooleri, kohvi, teha ühe tantsu ja olimegi kohal. Sellest aastast hakkas kehtima Schengeni viisavaba piirileping. Soomes tollipunkti enam polnudki. Keegi ei küsinud dokumente ega autopabereid. Meelisel oli soome sukeldujatega kokkulepitud üks äri. Tegimegi sadamas mõned kõned ja saime inimesega kokku. Äri sai aetud ja … On the road again  Sõitsime Lohja poole. 57 kilomeetrit mõnusat sõitu soomekeelse Radio Nova saatel. Meelis keeras rooli ja mina avastasin aknatagust maailma. Nägin helendavat märki mis viitas õhu ja tee temperatuurile – ilma -6, tie -8. Eestis minu teada selliseid elektroonilisi märke pole.

     Sain endale vahva hotelli Lohja linna keskuses. Aknast avanes ilus vaade mäe poole, mille nõlvadel olid Jõulukaunistustes eramajad. Meelis jättis oma auto minu kasutusse, parkisin selle akna alla, et saaks silma peal hoida. Tuba oli hubane ja vastas täielikult minu nõudmistele. Telekas, külmutuskapp, microahi, mööbel, vannituba ja suur pehme voodi. Ja milline vaikus! Teen oma olemise veelgi mugavamaks, süütan akna laual küünlad, teen kohvi, söön kõhu täis, vaatan telekat ja mõtlen oma mõtteid. Hea on olla, kuigi olen kodunt eemal. Mul on olemas kõik mida sel hetkel vajan. Ilusat und näen ka, kuid selle jätan enda teada.

     Hommikul avan silmad… nii vaike on. Mäe tipus paistab päike ja termomeeter näitab -8 külma. Tuba on soe ja lõhnab nii hästi. Ei tahagi üles tõusta, kuid on plaan linnaga tutvuda. Aega on selleks 9 tundi. Peale hommikusööki, soojendan oma läikiva, sinise ja puhta  Subaru  ning suundun tutvuma linnaga. Natuke ajaloost…

     Esimesed märkmed Lohja kohta on pärit keskajast umbes 1200 aasta algusest. 1400 aasta lõpul valmis (Soome kolmas suuruse poolest) hallist maakivist Püha Laurentiuse kirik. Tasapisi hakkas kiriku ümber moodustuma puumajadest koosnev küla, kus enamus inimestest tegeles käsitööga ja õunte kasvatamisega. Looduskaunis koht sobis ideaalselt põllumajanduseks, loomakasvatuseks ja kalastamiseks, ka avastatud maavarad soodustasid Lohja linna majandusliku kasvu. 1500 aastate keskel avati seal esimene kaevandus ja tehas, mis alustas malmi tootmist. 1865 pandi tööle esimene auru abil töötav saeveski. Alates 1897 aastast algas Lohjas lubjakivi kaevandamine ja 1907 hakati tootma klaasi. Paberitehas alustas paberi tootmist 1960. Tänaseks on Lohja linnas 37 000 elaniku, neist 4% rootslasi ja õun on linna sümbol. Lohjas on kolm teatrit, golfi väljak, ratsutamiskeskus ja palju muud huvitavat selle väikese linna kohta.

     Kõigepealt sõitsin läbi kesklinna tänavad ja jätsin meelde shoppamiskohad. Päike paistis ja taevas oli helesinine. Fantastiline ilm! Uurisin lähemalt ka hallkividest laotud kirikut. No annab ikka sellist ehitada. Suuruse poolest nagu meie Pirita kloostri varemed, aga katus peal ja täiesti töötav kirik. Seda ehitist peab oma silmaga nägema, sest sõnadega seda omapärast arhitektuuri on raske edastada. Edasi suundusin kaevanduste poole, lähemale kahjuks ei saanud sõita, võrkaed oli ees, taamal paistis tehas. Mäe peal oli vana mõis, milles tegutses ajaloomuuseum. Uksed olid kinni, kuid territooriumil ringi nuuskida sain küll. Sealt avanes ka ilus vaade linnale ja Lohja järvele.

     Meelis andis mulle Techü 2008 seminari kava, kus olid kellaajaliselt kirjas kõik loengud, kohvipausid ja tunnine lõuna. Vaatan kella… ongi sukeldujatel lõuna aeg käes. Mõttes arvestan ajakulu mis kulub Meelisel toidu kätte saamiseks ja ära söömiseks, ning jõuan Laurentiuse maja sööklasse täpselt siis, kui ta söömise lõpetab. Rahvast on väga palju, enamuses mehed. Mitmesaja mehe hulgast leian teda kohe üles. Ei ei, tal polnud calypsot seljas ega maski ees. Ta oli täielikult kõikide sukeldujatega kokku sulanud ja vestles nendega teatud teemadel. Lihtsalt on juba kord nii, et seda keda otsin, leian tuhandete seast, mul on kogemusi Läheme korraks värske õhu kätte, kopse rikkuma. Meelis imestab, et parkisin tema auto kohe peaukse ette. Muidugi, nii peabki – me oleme Tallinnast. Peagi saabuvad Kert ja Kaido, nemad käisid lõunatamas Lohja keskuses. Lõunapaus lõppeb ning mehed lähevad loengut edasi kuulama. Mina, olles juba Lohja vaatamisväärsustega tutvust teinud, sõidan shoppama.

     Pargin auto kesklinna kaubamaja ette, armatuurile panen fikseeritud ajaga parkimiskella.  Tund aega on keskuse ees vaba parkimine. Kauplus on suur ja selle kammimiseks kulub kaks tundi. Tulemus on hea, saan endale mõned moekad pluusid ja Astridile soomekeelse raamatu ahvipoeg Vili seiklustest. Lapsel on aeg õppida naaberriigi keelt. Vahepeal käin parkimiskella edasi keeramas ja niisama jalutan mööda tänavaid. Linn on tõesti ilus. Tunnen meeldivat lõhna… nagu oleks pagaritöökoda kusagil läheduses. Liigun lõhna suunas ja näen väikest maja, korstnast tuleb suitsu ja ruumides käib askeldamine. Oligi pagaritöökoda koos kohvikuga. Igasuguseid hõrgutisi tehti, nii magusaid kui ka soolaseid. Nämmi! Tellin ühe suure lihapiruka ja magusa kreemisaia. Seni kuni tutvun töökoja muuseumi raamatuga,  valmistatakse küpsetised otse minu silmade ees. Taustaks mängis lõõtspilli muusika, midagi väga soomepärast, sest paar lugu olid mulle tuttavad.

     Ongi õhtu käes. Seminari ajakava järgi on sukeldujatel alles tunni aja pärast kohvipaus, kuid mu sisetunne ütleb, et paus algab varem. Sõidan tagasi koolituskeskusesse. Kõik on vaikne, ainult söökla mutikesed askeldavad köögis ja tassivad kohvipausi ajaks küpsetisi lauale. Seminari saalist kostab soomekeelset juttu koopasukeldumisest. Üks mutikestest märkab mind ja ütleb, et paus algab 45 minuti pärast. Pakub mulle kohvi ja väga maitsvat õunakooki täiesti tasuta. Jõudsin vaid suhkru tassis laiali segada, kui kuulsin saalis plaksutamist ja teadet, et nüüd tuleb kohvipaus. Sisetunne ei vedanudki mind alt.

Kahjuks loeng sukeldumisest sügaval põhjas olevatele vrakkidele oli ära jäänud, sest lektori majas juhtus veeuputus… milline iroonia. Kahju muidugi, et ära jäi, sest just selle loengu pärast Meelis seminarile sõitiski. Ära jäänud teema asendati vaba vestlusega, et siis esitati küsimusi ja teadjad vastasid.

     Polnudki enam palju aega jäänud, varsti tagasi Helsinkisse. Sõitsin järve äärde. Vapustav vaade avanes minu ees. Järv oli jääs ja osaliselt puhastatud ning tehtud liuväljaks. Päike hakkas loojuma ja taevas oli lillakaspunane, isegi jää tundus roosa olevat. Järve kaldast umbes 20-30 meetri kauguses olid ilusad eramajad. Maja akendel peegeldus loojang. See oli nii ilus, et tegin paar pilti. Lõpetuseks sõitsin üles mäkke ja nautisin autost viimast korda vabadust ja rahu. Kes teab, võibolla kunagi tulen siia veel.

     Laeva väljumiseni oli kaks tundi. Peale õhtusööki, teen ettepaneku, et sõidan Helsinkisse ise, esiteks niikuinii on autoiste ja peeglid minu käejärgi paika pandud ja teiseks mulle lihtsalt meeldib Meelise Subaruga sõita. Helsinki kesklinna olen mitmeid kordi näinud ja läbisõitnud. Nüüd saab Meelis vabalt ringi vaadata ja ei pea liiklust jälgima. Tagasitee tundub lühem kui Lohja sõites.  Kuulame F.Goya plaati… lugu „Send me an Angel“ (originaalis üks Scorpionsi parimaid ballaade) paneb mõtlema elu üle. Märkamatult jõuame Katajanokka terminali. Väljas on tormine, lainetus päris suur ja mul hakkab hirm. Laeva visiir on lahti, tolliametnik ulatab pardakaardi ja ei mingit tolli, ega dokumentide kontrollimist. Sõidan otseteed laeva. Appikene kui õudne, laev õõtsub, tunnen terve kehaga seda kõikumist. Meelis valib tantsusaalis turvalise koha kus kõikumine vähem tunda. Tellime õlled, kohvi ja hirmu peletamiseks saan Rosella Spesial magusa kuid kange kokteili. Joon selle kähku ära ja koheselt tekkib „meri põlvini“ tunne . Ma isegi mõtetes laulsin –  „Ei karda merel tormi ma, sest seilan kapten Melliga!“ Oi jah, hirm kadus ja juttu jätkus Tallinnani välja. Vat mis tähendab olla õige mehega merel.

     Saigi mu reis läbi. Kunagisest unistusest sai tänaseks ilus mälestus. Hämmastav kuidas mõne inimesega lendab aeg kohutava kiirusega…

     Aitäh Sulle!