Keeleseadusest

Ammu teada värk, et muulased kes siin elavad ja töötavad peavad valdama riigikeelt, vähemalt suhtlustasandil. Narvas või Kohtla-Järvel, kus enamus rahvast räägib vene keelt, ei pruugi eesti keelega hakkama saada. Arusaadav, sest  müüjad on venelased ja nende kohalikud kliendid samuti. Tänapäeval on palju koondamisi, nii mõnigi kõrgharidusega mitut keelt kõnelev isik on sunnitud töötama näiteks reisisaatjana bussis. Mina muidugi ei mõista milleks neid seal vaja on, aga no see selleks. Kehtivast või siis poolikult kehtivast keeleseadusest pani mind mõtlema tänane kõne elektrimootoreid müüvasse poodi. Tegemist siis mitte põrandaaluse urkaga vaid ikka korraliku Tallinna linna poega.

Mina: “ Tere päevast. Mis kellani teie pood täna lahti on?”

Naine telefonis: “oooi… meil zeda ei jole”

Mina: “Mida ei ole? Poodi ei ole või?

Naine telefonis: “oooi… nu ma ei tia… otzas juba”

Ohkan ja lähen vene keele peale üle – “докоторого часа ваш магазин открыт?”

Naine telefonis: “aa…  ну мы в пять закрываем”

Panen toru ära ja mõtlen. Kas tal tõesti on pagana raske ära õppida elementaarsed küsimused ja vastused? Ju vist ikka on.