Elu esimene sukeldumine

 

Kaheksa aastat on ikka päris pikk aeg olla kursis lähedase inimese harrastusega, nende ohtudega mis sellega kaasas käivad ning kõige muuga mis haarab vrakke ja mereajalugu tervikult. Imetlen neid inimesi, kes julgevad pimedas sukelduda, on kartmatud ja täiendavad ennast erinevate koolitustega, et saaks üha enam nautida sukeldust. On ette tulnud naljakaid olukordi, kui sukeldujad räägivad oma tasemest, et üks on AOWD ja tahab DM saada ja teine OWSI ja on tehniline pooleli, kolmas on üldse MSDT ja siis küsitakse minu käest, et mis on tehtud ja kui sügaval käinud olen. Paraku ei jää muud üle kui vastata, et ma olen alles KMLK – ehk Käin Meelisega Lihtsalt Kaasas

Elus on ikka vahest nii et mõne asja suhtes vajan kaaslase poolt tõuget. Eriti kui see puudutab vette minemist. Omapoolse tõuke tegi Meelis kinkides sõbrapäevaks proovisukeldumise TOP-i basseinis. Tagasiteed enam polnud ning otsustasin proovida. Ainus tingimus oli see, et vaid Meelis õpetab kuidas mida teha ja tuleb koos vette. Mingit teist instruktorit ma endale vees ligi ei laseks. Pole ju viisakas võõrale inimesele midagi pahasti öelda. Meelis aga oma inimene, usaldusväärne ja teab mida teeb.

Öö enne sukeldumist oli õudust täis, tekkis sisemine paanika. Igasugused hirmud, et vesi on külm või tekivad südamega probleemid, segasid hingamist. Meelis rahustas, et kalipsos on soe ja on koguaeg minu kõrval. Lubas anda kerge ballooni ja ise teha segu. Kella 5-ks hommikul olid hirmud kadunud ja saabus unerahu.

Jõudsime keskusesse pisut enne 10-et. Täitsin tervist puudutava ankeedi, mille peale öeldi, et nemad minu eest ei julge vastutada, seega kogu vastutus minu tervise eest langes Meelise peale. Lõpuks saime formaalsustega ühele poole ja mõne aja möödudes olin juba basseini ääres kalipso seljas.

Ettevaatlikult ronisin vette. Hämmastav, vesi polnud üldse külm ega märg, koheselt tekkis soe ja kuiv tunne. Meelise sõnad pidasid paika. Iseseisvalt sain vees lestad jalga, Meelis aitas vesti selga ja toppis taskutesse tinaklotse, et ma oma 53 kilose kaaluga korralikult põhjas püsiks. Mask ees, regu suus hakkasin rahulikult vette vajuma. Esimene tunne – WAU! Ma saan vee all hingata! Ma näen teisi sukeldujaid! Teine tunne – WAU! Ma ujun vabalt vee all sinna kuhu tahan ja pole mingit hirmu. Kolmas tunne – KURAT! Ma ei saa vee all rääkida ju! Ma vist isegi üritasin midagi öelda kuid peale mullide ei tuld midagi. See ajas väga naerma ja pidin korraks pinnale tõusma. Teise korraga läks juba paremini, leppisin vaikusega. Meelis õpetas kuidas nuppudele vajutades saab ennast põhja või pinna suunas kallutada. Mitu korda rääkis milline nupp mida teeb, kuid alati läks see mul meelest. Täitsa lammas.

Päris raske oli vee all harjuda liigutustega, ehk sõna otseses mõttes uimerdamisega. Kuival maal on ikka reaktsioon kiirem, pea käib sinna-siia, vaatad üles-alla, astud, hüppad, kükitad ja seda kõike murdsekundi kiirusel. Vees aga nii ei saa, takistus on liiga suur. Hetkega mõistsin, miks Meelis on vahest pika mõtlemisega või aeglase reaktsiooniga. Ta ju enamus ajast vees kui kuival maal.

Igatahes olin ma ülimalt rõõmus, et viimaks on sukeldumisega algus tehtud. Tõsi küll Priit, Rauno ja isegi Arno olid hämmingus, et mul oli esimene katse. Enamus tuttavaid ikka arvas, et olen sellel alal vana kala. Tegelikult vahva, et nii mõeldi. Kokkuvõttes jäin oma esimese sukeldumisega väga rahule. Mõnus tunne oli ja tahaks veel proovida, kuid tingimus jääb samaks – Meelis ja ei keegi muu.

Kui kunagi lõkke ääres istudes hakkavad sukeldujad oma seiklustest rääkima ja mõni pärib minu taseme kohta, siis võin julgelt öelda, et mul on DSD tehtud ja maksimaalne sügavus kahe ringis, see on igal juhul asjalikum, kui pidevalt vastata, et ma olen see kes alati Meelisega kaasas käib.