Linnainimene 16 veebruar, 2010
Posted by marilux in Mõtted.add a comment
Sõbrapäeva päike äratas varakult üles. Tore on ärgata kohvi lõhna peale, tahaks veel natuke magada, aga ees ootab sõit maale. Lapsed veel magasid. Andsin Astridile musi, algas ju tema aasta, ehk siis Tiigri aasta. Jätsin kirjakese, et õhtuks oleme tagasi ning asusime teele.
Maal oli meeletult lund, umbes meetri jagu. Tund aega kaevasin rada sõiduteelt majani. Mõnus tegevus, suurepärane ilm ja hea enesetunne tekitasid toreda meeleolu, seni kuni otsustasin sõbrapäeva puhul lähedast sõpra tervitada, aga no see selleks. Maakodus oli vesi jääs, nõudepesuks pidin lund sulatama, aga kohvi tegemiseks oli kodunt vesi kaasa võtnud. Pühak ronis majakese katusele ja loopis kogu lume maha. Väljas oli – 8 külma, aga majakeses – 5. Plaanitud tööd said tehtud, otsustasime sõita Rakveresse, osta toitu ja kusagil korralikult süüa.
Pühak viis suurde ostukeskusesse, kus oli Maximarket. Täitsime käru ääreni täis, jäid vaid mõned toiduained valida. Pühak peatus kulinaaria leti ääres. Seni kuni ta lasi kaaluda üle poole kilo lavašši lõhega mina tutvusin poe salativalikuga: Kapsasalat, kartulisalat, makrasalat, munasalat… oo jee – vaalasalat!!! Vot seda pole ma kunagi saanud. Küsin siis müüa käest, kas selles vaalasalatis on vaala liha? Müüa hakkab südamest naerma, Pühak aga läheb näost punaseks, pöörates end seljaga minu poole, mõttega „ta pole minuga koos, ta mind ei tunne“. Lõpuks müüa seletab, et see vaalasalat on firma salat, sest poe nimi on Vaala keskus. Nüüd juba punastan mina. Tühi kõht mõtleb loogiliselt: kartulisalatis on kartul, seenesalatis on seened, kapsasalatis on kapsas. Vaalasalatis peab olema vaala liha! Aga eks ma olen nüüd targem, kui Mustamäel Mustika keskusesse lähen ning näen seal mustikasalatit, siis enam ei küsi kas seal sees mustikaid on? Nii kui nii ei ole 
Petised!
Kõhu sain täis keskuse kohvikus, nimi küll ei meenu, kuid kaks kena baarmenit oli väga sõbralikud ja oskasid öelda toidu kohta igasugust infot. Kohvik oli ääretult stiilne ja toit maitsev.
Päike veel paistis kui Rakverest väljusime, mäletan uduselt põhjakeskust ja siis läks silm looja. Ärkasin alles Maardu ülesõidu juures. Nii kiiresti pole ma kunagi linna jõudnud. Pühakule oli minu magamise ajal lõbu laialt, nimelt tegeles magava inimese pildistamisega. Oi jah… eks kõik said naerda, kui lõpuks pildid arvutisse tõmbasin. Arvasin koguaeg et olen magavast peast ilusam kui ärkvel olles, noh jah… enam ma ei maga üldse 
Kõik sõbrad, keda ei jõudnud Sõbrapäeval tervitada, olite mul ikka ja alati meeles ning ühest sõbrast tundsin eriti puudust.
Keeleseadusest 8 detsember, 2009
Posted by marilux in Mõtted.add a comment
Ammu teada värk, et muulased kes siin elavad ja töötavad peavad valdama riigikeelt, vähemalt suhtlustasandil. Narvas või Kohtla-Järvel, kus enamus rahvast räägib vene keelt, ei pruugi eesti keelega hakkama saada. Arusaadav, sest müüjad on venelased ja nende kohalikud kliendid samuti. Tänapäeval on palju koondamisi, nii mõnigi kõrgharidusega mitut keelt kõnelev isik on sunnitud töötama näiteks reisisaatjana bussis. Mina muidugi ei mõista milleks neid seal vaja on, aga no see selleks. Kehtivast või siis poolikult kehtivast keeleseadusest pani mind mõtlema tänane kõne elektrimootoreid müüvasse poodi. Tegemist siis mitte põrandaaluse urkaga vaid ikka korraliku Tallinna linna poega.
Mina: “ Tere päevast. Mis kellani teie pood täna lahti on?”
Naine telefonis: “oooi… meil zeda ei jole”
Mina: “Mida ei ole? Poodi ei ole või?
Naine telefonis: “oooi… nu ma ei tia… otzas juba”
Ohkan ja lähen vene keele peale üle – “докоторого часа ваш магазин открыт?”
Naine telefonis: “aa… ну мы в пять закрываем”
Panen toru ära ja mõtlen. Kas tal tõesti on pagana raske ära õppida elementaarsed küsimused ja vastused? Ju vist ikka on.
2008.a. 31 detsember, 2008
Posted by marilux in Mõtted.3 comments
Viimane pilk peatselt lõppevale aastale.
Algas aasta lahedate reisidega. Sain mäesuuskadel esimest korda elus mäest alla lasta. Kustumatu mulje jättis pikk Saarema reis ja oma sünnipäeva pidamine. Kadrioru korter sai lõpuks pakettaknad ja metallukse. Minu õmblustuba on 100% valmis.
Kõige piinlikum moment sellel aastal:
Eva kutsus oma sünnipäevale Raplasse. Ütlesin, et kahjuks pole meil aega kohale tulla. Paar tundi hiljem Alan avastas, et tal on hädasti vaja mingit tehnikat osta ja seda pole mujal müügil kui ainult Rapla K-arvutisalongis. Sõitsime siis kiiruga Raplasse. Tee peal toksin Evale sõnumi – ilusa sünnipäeva õnnitluse. Ütlen Alanile, et mõtle kui häbi oleks, kui juhuslikult peaksime Evat Raplas kohtama, teine meid kutsus, me keeldusime ja nüüd ikkagi põrutame sinna mingit asja ostma. Alan naerab selle peale. Ja ohh seda häbi… Rapla kaubahoovi sisenedes tuleb meile vastu Eva kõikide oma külalistega, nad tulid veine juurde ostma. Appi kui piinlik meil oli. Sattusin oma vabandustega nii hoogu, et isegi kaupluse kassapidajad jäid suu ammuli kuulama. Taneli kommentaarid aga lisasid ootamatule kohtumisele humoorikat vürtsi juurde. Vat siis mida tähendab sõbranna sünnipäevakutsest keeldumine. Saatus viib Vähid ikka kokku nii või teisiti
Kõige raskem päev sellel aastal:
10 novembril tehti minu emale väga riskantne kaelaoperatsioon. Õnneks läks see hästi ja emal on praegu palju parem. Ise olin magamata mitu ööd ja selline üleelamine mõjus mu südamele.
Kokkuvõttes oli see aasta väga hea, sest positiivseid elamusi ja õnnehetki oli tunduvalt rohkem. Täitusid unistused. Täitusid soovid, neist kaks on minule eriti tähtsad – DKNY Woman parfüüm ja solaariumi kinkekaart. Nüüd saan esimest korda elus proovida, mida tähendab tehispäike. Olen vist hea laps ka, sest ühel hommikul olid päkapikud mu sussi sisse pannud metsapähkleid.
Ei suuda jätta mainimata ka kõige lihtsamal viisil teenitud 1000 krooni. Alan lubas anda 100.- kui Kalevi SPA suures basseinis vette lähen. Ma polnud nõus, sest seal vesi külm märg sügav jne. Mees tõstis hinda mitu korda. Lõpuks oli tema viimane pakkumine 1000.- Ja ma läksingi vette ning Alani rõõmuks ujusin kogu pikkuse ära.
Mööduv aasta tõi endaga uusi toredaid tuttavaid ja viis mind taas kokku inimestega keda pole 10-20 aastat näinud. Lisaks kõigele sain hiljuti ka abieluettepaneku – valel ajal ja vales kohas.
Järgmiseks aastaks on eesmärgid paigas. 1. Tegeleda rohkem Astridiga, sest muidu minu Kalakesest kasvab piiga kes arvab, et nõud pesevad ennast ise, toit valmib iseenesest ja tal on alati õigus. 2. Lõpetada Kadrioru korteri remont. 3. Loobuda suitsetamisest. 4. Sõita Saksamaale, Rüügeni saarele, kus ma lapsepõlves mitu aastat elasin.
Head Vana Aasta lõppu sõbrad, sõbrannad ja minule armsad lähedased. Elu on ilus ja seda saab veelgi ilusamaks elada!
Miks kassil on üheksa elu? 13 märts, 2008
Posted by marilux in Mõtted.2 comments
Õhtul sõitsime koju. Apteegi juures keset sõiduteed oli kassi laip. Alan sõitis ettevaatlikult laibast mööda. Vaatasin, et see on see sama kass, kes veel alles hommikul oli täie tervise juures. Pirital on palju kodukasse, kes vabalt ringi liiguvad. Alati hüüan neile takka kõtt-kõtt, kui nad meie aeda otseteena kasutavad. Pahandusi teevad samuti, näiteks kasutavad meie ehitusliiva oma hädade tegemiseks või siis siristavad autokummid täis. Ka sellele kassile hüüdsin hommikul kõtt, kui meie aiaaugust tänavale lipsas.
Natuke kurb oli vaadata seda elutut looma keset sõiduteed. Autod kihutavad, mõni sõidab meelega üle ja nii saab temast varsti üks laiali litsutud lihamass. Kodus ei andnud süda rahu. Äkki on ta veel elus? Panin töökindad kätte ja läksin tee peale. Kass oli surnud. Tema silmad olid klaasistunud, lahtisest suust paistsid pikad hambad, ainult kohev kasukas liikus tuule käes. Tõstsin kassi üles ja viisin teepeenrale muru peale, ta keha oli veel pehme. Ma pole kunagi oma elus looma laipa käes hoidnud ja kuigi oli see võõras kass… kahju oli temast ikka.
Mõtlesin, et nii õnnetul viisil saigi tema üheksas elu otsa, aga nüüd vähemalt pääseb ta kasside paradiisi oma ilusa ja rikkumata kasukaga. Puhka rahus karvane hiirepüüdja – olid mu viimased mõtted.
Öösel nägin seda kassi unes ja mitte aiaaugust välja lipsamas vaid vastupidi… sisse tulemas. Ehk tuli ta une kaudu tänama? Kes teab, äkki tõesti.
Vares 13 veebruar, 2008
Posted by marilux in Mõtted.5 comments
Toimetasin aias. Minu tegevust jälgis vares, kes istus aiaposti otsas. Täitsa kobe vares, kohev helehall suletutt pea peal. Kui läksin maja taha riisuma, jalutas ka vares järgi, vahetevahel tegi kraak-kraak just nagu õpetaks kuidas peab õieti riisuma. Proovisin siis arendada varesega vestlust. Ta kuulas kallutades pead vasakule ja paremale ning vastas küsimustele kraaksudes. Vahva oli sellegipoolest ja aiatöö sujus lõbusalt. Vastutasuks seltskonna eest tõin varesele kausitäie igasuguseid toidujäätmeid, isegi kulbitäis hommikul keedetud hernesuppi läks loosi.
Panin kausi muru peale ja läksin eemale. Vares käis ümber kausi, vaatas ja hüppas kõrvale. Mõtlesin, et no on ikka tagasihoidlik… toit on serveeritud… ainult söö. Veidi aja möödudes saabus kohale teine vares ja koheselt toitu sisse ahmima. Minu vares aga hakkas uustulnukat ära ajama, kõvasti kraaksudes ja üritas isegi nokaga lüüa. Parajasti kui kaks varest jagelesid meetri kaugusel kausist, lendas kohale veel kaks varest ja hakkasid toitu nokkima. Minu vares jättis uustulnuka rahule ja keskendus kahe konkurendi eemale peletamisele. Uustulnuk sai rahus kausisisu ahmida.. Vahepeal pikeeris kausist üle veel üks vares ja haaras suure saiatüki. Seda varganägu minu vares hakkas isegi taga ajama, kuid tuli tagasi ja keskendus(selleks ajaks juba 5 varese) ära ajamisele. Ja nii iga kord, kui mõni uus vares saabus, alustas minu vares saabuja eemale peletamist, teised aga nokkisid toitu. Lugesin kokku 8 varest, üks neist siis nii öelda minu oma.
Vaatan ja mõtlen… minu varesel oli ainulaadne võimalus süüa üksinda terve kauss tühjaks, kuid ta oli arglik. Samas kogu tema energia läks teiste vareste eemale ajamiseks. Kokkuvõttes said kõik teised korraliku kõhutäie, aga minu vares, kellele tegelikult oli see kausitäis mõeldud, ei saanud mitte ühtegi nokatäit. Mul oli temast kahju, kuid uut toitu ei soovinud enam tuua. Võimalik, et ta sai oma veast aru, võibolla mitte. Ei tea, pole teda enam näinud, aga meelde ta jäi… kobe vares, helehall suletutt pea peal.
Meenutusi läinud aastast 31 detsember, 2007
Posted by marilux in Mõtted.1 comment so far
Ja ongi see aasta läbi. Löön kokku osa tähtsaid sündmusi.
1. Kevadel lõpetas Ingrid väga edukalt gümnaasiumi ja jätkas õpinguid TTÜ Tallinna Kolledžis. Hiljuti sai ta kuld medali võistlustantsus.
2. Saime hakkama autoplatsi kivitee ehitusega ja alumise korruse kahe toa remondiga.
3. Sai tehtud oma firma ja õpitud juurde teadmisi milles varem olin täitsa võhik.
4. Täitus ka üks soov ja selleks oli mootorratas.
Aasta alguses endale antud lubadus “minna õigel ajal magama” jäi kahjuks täitmata. Eks üritan Uuel aastal jälle. On olnud ka negatiivseid sündmusi, mis jätsid endast jälje. Üks neist oli ootamatu silmanägemise halvenemine. Kokkuvõttes on ikkagi aasta olnud vahva. Palju rõõmu oma saavutustega tegid lapsed. Nende üle olen alati uhkust tundnud.
Detsember on lõppemas, aga väljas puudub lumi ja termomeeter näitab juba mitu päeva +6 sooja. Muru on roheline, maja ees õitseb Lõvilõug. Mis toimub? Kas saab sedasi talve või Jõulutunne tekkida? Saab ikka. On vaja lihtsalt minna õigel ajal magama ja näha imekaunist und… kuidas täistuledes seisab uhkelt keset Raekojaplatsi võimas kuusk ja kari pehmeid lambaid aedikus jälgivad sind tuima pilguga, aegajalt madalalt häälitsedes – mmeee… mmäää. Ja sa tunned lambavilla lõhna ja kare talvine õhk poeb mantli hõlmast sisse. Raekell lööb vaikselt täistundi. Kellegi soe käsi hoiab su kätt ja juhatab sinna kus Raekambris valitseb keskaja hõng ning viiplev küünal laual heidab paeseintele müstilisi varje. Sa tunned vürtsikat hõõgveini lõhna, selle maitse huultel ja vaikne jõulumuusika mõjuvad joovastavalt kogu hingele ja sa naeratad, kui keegi sööb sinu klaasi põhja jäänud üksiku sidruni viilu. Silmad sulgedes tunned soojust, rahu ja õnne ning sa ei märka mitte kedagi enda ümber. Sa vaid tunned et sa oled, sa elad ja näed ilusat und millest ei taha kunagi ärgata… ja kellegi soe käsi hoiab endiselt sinu kätt.
Vahest on reaalsus tõsiselt karm, siis unenäod olgu alati hämmastavalt ilusad. Head Vana-Aasta lõppu kõigile!
Autojuhi pihtimus 26 november, 2007
Posted by marilux in Mõtted.9 comments
Olen seda tüüpi inimene kelle kohta öeldakse „sündinud rool käes“. Teooria ja praktika olid juba enne autokooli minekut selged. Mäletan, kui teooria õpetaja oli haige, siis isegi asendasin teda mitmel korral. Juhiload käes ligi 20 aastat ja pole ühtegi trahvi, liiklusõnnetust või muud jama juhtunud ja ometi olen kümneid tuhandeid kilomeetreid rooli keeranud. Saan üksi hakkama rehvide vahetusega. Olid ajad, kui geneka rihm purunes ja siis sai asemele köis aretatud, et vähemalt koju saaks sõita. Radarimehi tunnetan mitu kilomeetrit ette. Musterjuht… Oh, nüüd tuli küll sissejuhatus ennast ülistav :) Aga tegelikult nii ongi, armastan ennast roolis täiega! Seda siis üleeilse päevani, mil juhtus midagi, mis ehmatas ja tekitas süümekaid…
Reedel peale keskööd pidin Ingridi ühelt ürituselt koju viima. Sõidan, kuulan vanad head Sting-i, taevas särab ümmargune kuu ja kõik tundub ilus. Parkimisplatsil olid autod nii tihedalt pargitud, et ma lausa imestan kuidas seal üldse saab manööverdada. Veendudes, et ühte vahesse mu auto ei mahu ja muud kohta seal polnud, hakkasin vaikselt tagurdama ja …. vajusin ühele valesti pargitud autole küljepealt sisse. Ma ei näinud seda autot ei küljepeeglitest ega salongist. Tume auto ja valgustamata parkla, lisaks oli see pargitud ainsale sisse-väljasõidu koha lähedusse. Mu autost käis ragin läbi. Ehmatasin nii meeletult, et kõhus hakkas keerama. Kirusin ennast maapõhja. Oli mul vaja sinna ronida? Kas oli üldse vaja sinna sõita? Miks selline asi pidi just minuga juhtuma… oi ma ei suutnud seda tagurdamist viisakate sõnadega nimetada, nii tige olin enda peale. Algul ei julgenud autosid üle vaadata, silmade ees tekkis pilt purunenud štangest ja suurest plekimõlgist. Mõtlesin, et nüüd jookseb keegi majast välja ja hakkab õiendama. Loomulikult olen süüdi ja hüvitan tekitatud kahju. Aga kedagi ei tulnud, enamus aknaid olid pimedad ja autosigna tööle ei hakanud. Ootasin mõnda aega ja lõpuks vaatasin autod üle. Pimedas oma autol eriti midagi näha polnud ja teisel autol pold häda midagi, ei mingit mõlki, ainult paks porikiht oli nats laiali. Sellest tagurdamisest olid mu jalad nii nõrgad, et polnud võimeline sõitma, istusin niisama autos ja püüdsin rahuneda… ikkagi esimene apsakas elus. Ei läinudki kaua sõidujõu taastamiseks, mõne aja möödudes jätkasin sõitu.
Koju jõudes rääkisin Alanile mis juhtus, vaatasime mõlemad auto üle ja avastasime, et tagastange on viltu 
Mul oli nii väga kahju, et selline asi juhtus. Alan ütles: „Ah ära muretse, hommikul sõidame linna, ostan sulle uued kingad, et saaksid nüüd jalgsi käimist harjutada.“ Selline oli siis tema reaktsioon. Noomiv ja samas rahustav. Muide kingad ta ostiski ning jalgsi ikkagi ei pea ma liikuma Oh jah… igatahes ettevaatlikum olen edaspidi kindlasti, kuigi mul oleks saapaid kah vaja 
Südametunnistus piinab mind ikka, kuigi valesti pargitud autol polnud midagi häda. Võimalik, et omanik isegi ei märka, et keegi öösel tema autot puudutas, aga minul on see asi hingel, nii et igatahes suur SORRY omanikule – ma rohkem nii ei tee.
Autojuhid… vaadake kuhu oma autot pargite, veenduge, et ükski “Musterjuht” manööverdades ei kahjusta teie autot. Parkimisplatse kasutavad kõik, nii vahtralehe tüübid kui ka rullnokad, nii et alati ei pruugi selline õnnelik õnnetuse lõpp olla. Turvalist sõitmist.
Suvi 20 juuli, 2007
Posted by marilux in Mõtted.1 comment so far
Suvi on ilus ja teguderohke.
1. Jaanipäev-sünnipäev toimus seekord Altjal ning Valgejõe sügavas metsas. Sain häid kingitusi ja nägin peale 17 aastast pausi jaaniussi, sädeles nagu väike latern.
2. Astridil oli 1 juulil esimene laulupidu. Tikkisin ja õmblesin talle ühe kuuga Muhu saare rahvariided. Ületasin topelt oma oskusi, seega ka tulemus – maksimaalselt täiuslik.
3. Õllesummeril veetsin 4 päeva. Õlut ma ei joo, kuid Cooler chilli-orange sobis väga hästi. Nägin palju vanu tuttavaid. Tantsisin nõrkemiseni Salsat. Viskasin näppu Padari esinemisel ja sügavalt hinges tuhnides kuulasin Terminaatori laule. Jaagup ikka teab millest laulda. Neli ööd järjest, nagu ikka, läbisin jalgsi 3 kilomeetrit koduteed. Mõnus soe öö ja pikk jalutuskäik on osa mu lemmikutest tegevustest.
4. Lõpuks sain ka oma motika kätte! Alan ostis mulle ka „More” kiivri, mis peale oma ilu ja sobivuse tsikliga on väga turvakindel ja ülimalt mugav. Alguses ainult vaatasin motikat, päris raske teine kui paak kaelani täis. Esimesed päevad proovisin ja õppisin teda kasutama. Veidi hiljem hakkasin tegema pikemaid sõite Pirita tänavatel. Tänaseks on kahe nädalane praktika olemas ja tsikli läbisõit juba 50 km. Kiirust üle 55 pole veel proovinud, sest mootor tahab alguses rahuliku sissesõitu. Vanakaru Teet jagas mulle sõidunippe, Alan õpetas siduri ja käikude vahetust ning ise õpin iga sõiduga midagi uut juurde. Chopperi kahvel on pikalt ees, seega tahab masin rohkem ruumi pöördeks. Eks mul veel arenemisruumi on palju. Mõnus on sõita ja tunnetada kiirust oma kehal. Lahe tegelikult, et fooride taga jäävad autojuhid motikat vahtima ja unustavad rohelise tule, ja kuidas inimeste näod on imestust täis, kui võtan kiivri peast ja lasen juuksed valla. Motorahvas on sõbralik, tulevad kohe küsima mis masin mul on ja kukuvad kohe oma kogemusi jagama. Ma kuulan neid ja jätan kõik meelde. Ühel õhtul sain külgedele superbaigi tüübid, nad tervitasid ja sõitsid minuga koos Selverini välja – tagaratastel. Vinge!
5. Väliskülalisi võtsin vastu ja tutvustasin neile (seekord) Pirita linnaosa ja Kadrioru parki. Minu inglise keele oskus on ikka jube hale, sellega saab alati palju nalja. Eks peab seda ka millalgi kordama.
6. Esimest korda elus astusin Aegna saarele. Väga soe ja tuulevaikne ilm oli. Mereõhku oli tunda igast küljest. Noppisin saarel metsmaasikaid, nautisin liivaranna rahu, lainete vaikset kohinat ja kõike seda mis on olemas. Pikk sirge metsatee andis vastuse küsimusele. Elu on ilus! Meresõiduki kapten lubas mul tagasiteel kaatrit juhtida. Jah – roolis on ikka palju kindlam ja turvalisem tunne.
Kade näriline 24 mai, 2007
Posted by marilux in Mõtted.3 comments
Olen vahest lugenud inimeste blogidest, et saadetakse ähvardavaid, halvustavaid ja üle kritiseerituid kommentaare. Ja kes siis saadab? Ikka need, kellel pole julgust oma õiget meili või nime avaldada, kes pole oma eluga rahul ja tahaksid tähelepanu, tunnustust, oskust kirjutada, suhelda, aga paraku on nad nähtamatud hallid hiired ja neid keegi ei märka seni kuni nad kusagilt närima hakkavad. Eile õhtul üks selline mõttetu tegelane „näris” ka minu „Pronkssõdurist” juttu ja hakkas piuksuma.
„Neid lugusid lugedes tekkis paratamatult küsimus, et miks sa seda päevikut pead? On sulle keegi kunagi öelnud, et sa masendavalt rumal inimene oled? Kui mitte, siis keegi võiks otsa lahti teha ometi kord. Mul on kahju, et see just mina olema pean.”
Sõber soovitas selle kommentaari kustutada ja seda ma teengi, aga pisut hiljem. Lihtsalt ajab naerma, et mingi „maailma parandaja” peab kirjutajat „masendavalt rumalaks” ja teeb rahvale üleskutse ühineda oma arvamusega.
Selle eest, et „hall hiir” võttis vaevaks kõike mu jutte lugeda ja kulutas kommenteerimiseks oma klaviatuuri klahve, kingin siis talle mõne päeva kuulsust ja tähelepanu . Sest vahest ka minul on madalalaubalistest ja peetusega inimestest paratamatult kahju.
Nii et siis sina – hall hiir… Esiteks, see on minu blogi, kirjutan sellest millest tahan ja enda jaoks. Blogi lugemine pole kohustuslik, keegi sind selleks ei sunni. Teiseks, kui miski ei meeldi või on vaieldav, siis ole lahke… kritiseeri, võta sõna, arvusta, aga seda nii, et ka teised teaks kes oled ja millega paistad silma.
Kahju, et pean närilisele avalikult vastama, sest tema meiliaadress (marilux-should-die@hot) loomulikult ei eksisteeri.
Pronkssõdurist 4 mai, 2007
Posted by marilux in Mõtted.3 comments
Nädal aega olen oma viha matnud kaevamiste, mulla sõelumise ja mootorratta kuuri ehitamise peale. Ausalt öeldes on hea meel, et 27 aprillil hoidusin blogimisest eemale, muidu oleks kirja pannud roppust ja sõimu. Mul lihtsalt ei leidu tsensuurseid sõnu vandaalide kohta, kes minu linna rüüstasid ja rüvetasid. Noh see selleks… vähemalt sai autotee maja ees killustikuga kaetud ja kuur sai vundamendi alla. Maandasin oma viha kasulikult. Ei hakka toimuvast poliitikast pikalt kirjutama, sest muidu hakkan ropendama. Mainin vaid seda mida monument minule tähendas.
Elasin noorpõlves Kaarli puiesteel, tol ajal nimetati seda Suvoorovi puiesteeks ja trollipeatust monumendi juures ka polnud. Mängisime pronkssõduri ees sõpradega keksu ja kulli. Üle tee oli toidupood, kust saime osta limpsi ja komme (praegu alkopood). Meie seas olid eesti ja vene lapsed, omavahel saime hästi läbi. Me ei teadnud siis, et pronkssõdur on Aljosha nimega, meile oli see koht „igavene tuli”, seal sai mängida ja tuvisid sööta. Muideks olin siis täitsa veendunud, et varblased on tuvide pojad . Arvasime, et pronkssõduri kivimüür on seest tühi, kuid nagu praegu selgus oli ikkagi müür täislaotud.
Nädalavahetustel oli seal põnev, iga tund sõitis ette must volga ja sealt väljus pikas valges kleidis pruut koos peigmehega. Valge loor lehvis tuule käes. Küll oli ilus. Noorpaarid asetasid sõduri ette lilli ja fotograaf tegi neist pronkssõduri taustal pildi. Vahest andsid noorpaarid meile komme, seda mäletan eriti hästi. Olin siis alles väike ja poliitikast väga-väga kaugel. Mäletan, et tahtsin saada fotograafiks, saaks ilusaid hetki jäädvustada ja õmblejaks, et ka endale tulevikus pulmakleit õmmelda. Mõtlesin, kui ise suurest peast abiellun, siis toon samuti siia lilli ja jagan lastele komme . Siis me kõik, eesti-vene sõbrannad-sõbrad, nii arvasime. Noh jah… kasvasin suureks, andsin sõrme kuradile (vabandust – Pühakule) aga lilli Tõnismäele ei viinud, isegi polnud mõtteski. Ikkagi võõra rahva komme oma pulmapäeval monumendile lilli asetada.
Seitsmekümnendate lõpus peeti pronkssõduri ees auvalvet. Kaks pioneeri või komnoort seisid tund aega valves, vahetustega. Küll oli lahe kui mõni meie kooli õpilane sattus väljavalituks ja seisis seal pool päeva. Auvalves seistes ei tohtinud rääkida, naerda, isegi nina sügada oli keelatud. Meie siis mängisime nende ees ja rääkisime anekdoote, et nad naerma hakkaks. Auvalvel oli üks suur pluss – kes oli valves see ei pidanud kooli minema. Kord õnnestus ka minul saada väljavalituks. Olin rõõmus, et pääsen tundidest ja saan oma maja ja mänguplatsi kõrval auvalves olla. Aga rõõm ei kestnud kaua. Päev enne valvet jooksin koolist koju, meeletult sadas vihma. Nina oli tatine, aga taskurätti kaasas polnud. Võtsin kaelast punase pioneerirätiku ja nuuskasin sinna. Sama hetk astus maja nurga tagant välja õppealajuhataja ja nägi kuidas rüvetasin sellist „püha eset”. Auvalve asemel seisin leinaseisakus, koos vanematega direktori vaibal ja kuulasin pikka moraali kuidas nõukogude noor peab käituma. Loomulikult võeti mult õigus olla pioneer ja auvalvesse ei lubatud. Käskkirja sain kah .
27 aprillil varahommikul lahkus Pronkssõdur Tõnismäelt kaitseväe kalmistule. Seal on tema õige koht mälestamaks sõjas hukkunuid. Lõpuks ta pääses sellest jamast mis tema ümber toimus. Sellest kõigest järeldus – kaks erineva kultuuriga ja kommetega rahvast ei sobi kokku.
Natuke Pronkssõduri ajaloost… hauamonument püstitati 1947 aastal, autoriteks olid skulptor Enn Roos ja arhitekt Arnold Alas. Skulptorile modelliks oli eesti kahekordne olümpiavõitja ja Euroopa meister Kristjan Palusalu. Alates 1964 aastast põles monumendi ees igavene tuli. Ma väga loodan, et Tõnismäe platsile ikkagi rajatakse purskkaevuga park, mitte büroohoone või kohvik. Pronkssõduri uut puhkepaika lähen ka vaatama, seda siis mai keskel. Praegu on aktuaalne hoonete lammutamine, monumentide ümbertõstmine ja ma kardan mõelda mis siis saab, kui mõnele linnaplaneerijale jääb Kadriorus Russalka monument ette. Seda teisaldada või lammutada küll ei laseks! Ilus koht ja ilusad mälestused.
Tahaks tänada Postimehe fotograafe Raigo Pajulat ja Liis Treimanni ning teisi piltnike, kes ennast ohtu seades ikkagi julgesid minna sündmuste keskele, jäädvustades mässuliste vandaalide lõhkumisi ja vargusi. Tänu neile saab nii mõnigi pätt oma seadusliku karistuse kätte.
Pangaautomaat 18 aprill, 2007
Posted by marilux in Mõtted.1 comment so far
Elu jooksul olen mitme saja soomlasega vanalinnas vaatamisväärsusi vaadanud. Nendega mööda Eestit tiirutanud. See oli osa tööst. Ei mäleta ühtegi intsidenti, et neil oleks minuga koos olles midagi varastatud või nad oleks mõne asja maha unustanud. Ikka hoidsin neil ja nende asjadel silma peal.
Hiljuti tuli paariks päevaks Tuomo ja laevaekspert Heikki. Tuomoga oleme juba 23 aastat väga head sõbrad, igasuguseid seiklusi on koos läbielatud ja pole ühtegi halba kogemust. Mäletan aastat 1992… kuidas kella kahe ajal öösel, olles mõlemad täitsa purjus, istusime keset raekojaplatsi maas ja naersime. Meie kõrval vedeles 60 kopikat maksev kilekott mille sees oli lahtiselt 10 tuhat soome marka ja kolm kilo! kullast, jämedaid kaelakette. Selle kotiga olime pool päeva linna peal käinud, sest ei viitsinud seda koju viia. Polnud mingit hirmu, et keegi annab peksa või varastatakse meie varandus ära. Tuomo viskas mind üle õla ja tassis takso peale. Olid ikka ajad
Nendega teisipäeval vanalinnas olles tuli jutuks, et viimati kui Heikki omaette Tallinnas käis, unustas ta oma pangakaardi automaadist välja võtta. Kui hiljem tagasi läks oli kaart kadunud. Arvata võib, et automaat tõmbas kaardi ära. Nüüd on tal uus kaart. Kuid sedasi oma kaarti automaati unustanud on ta mitmeid kordi ja ka teised tuttavad soomlased on samuti kaardist ilma jäänud. Niimoodi jutu sees saingi aru, mis põhjusel soomlased oma maksekaarte automaatidesse unustavad.
Eestis on igatahes nii, et ennem tuleb välja raha ja siis automaat küsib kas tahad jätkata või lõpetada, kui lõpetad saad kaardi. Soomes aga on teisiti. Kui oled määranud väljavõetava summa ja selle kinnitanud, siis esimesena tagastab automaat maksekaardi ja alles pärast tuleb raha. See järjestuse erinevus tekitabki soomlastele probleeme ja saades raha kätte lähevad nad minema, jättes kaardi automaati.
Mina ikkagi arvan, et see on hajameelsus. Võõras riigis peab ikka eriti tähelepanelik olema, aga noh eks inimesi on igasuguseid.
Seda järjestust teades, olen ise ka teinekord tähelepanelikum ja kui Soomes makseautomaadist raha välja võtan, siis tean, et ennem tuleb kaart ja alles siis raha .
Uus harrastus 31 märts, 2007
Posted by marilux in Mõtted.5 comments
Vanasti tahtsin autot ja juhilube. Tehtud! Nüüd tahan mootorratast ja A-lube. Nooruses sai Harley Davidson ja IZ-jupiter proovitud ning paar isetehtud võrri ka, aga see oli siis kui polnud kohustusi, olin julge ja vaba. Võibolla praegu alateadvus mõjutabki vabaduse soovi läbi mootorratta? Istuda tsikli selga, kiiver pähe ja minek – ilma sihita, üksinda ja tunda rõõmu vastu vuhisevast tuulest.
Trendimportis nägin 125 cm3 Cruiserit, terve öö ei saanud magada, nii väga ootasin millal saab masinat lähemalt uurida. Kahjuks vajab see tsikkel lube ja ausalt öeldes pole ma endas veel kindel, et saan eksamid tehtud. Masin oli raske, kuigi kõik muu tundus käepärane olema. Otsustasin ikkagi suurte kuubikutega oodata ja uurida 50 cm3 choppereid. Ühte sellist käisin vaatamas, kahjuks oli vigane, aga ettekujutuse sain küll. Chopperiga saan hakkama, see on pisut kergem masin. Teadmised mootorratastest on mul nulli lähedased. Soov neid tundma õppida on suur. Mitu õhtut olen uurinud motofoorumeid, lugenud soomlaste ja venelaste motofännide jutte ühest või teisest mudelist. Üldiselt olen saadud infoga täitsa rahul ja olen kindel et minust saab asja. Kuna 125 cm3 on puuduvate kogemuste pärast mõttetu ost, siis süda jäi praegu Pagsta Regal Raptori 50 cm3 peale. Üks tõeline asjatundja, soovitaski seda mudelit, et alguses õpin sõitma, saan kogemusi juurde ja kui kord juba load tehtud, siis 125 cm3 astun lihtsalt üle ja tõsist sõitu alustan 250 cm3. Täitsa võimalik, aga eks aeg näitab.
Mootorratta ostusoovi olen pikemalt endas hoidnud, sest aimasin ette, et keegi seda mõtet heaks ei kiida. Lõpuks kui see avalikuks tuli, pooldas minu uut harrastust vaid paar inimest. Siin mõni näide lähedaste reaktsioonist:
1. „Oled täitsa hull! Täna tahad mootorratast – homme lased kannika peale tätoveeringu teha!?”
2. „Tule taevas appi! Me isaga ikka arvasime, et meil on tütar, äkki tahad soovahetust ka teha?”
3. „Sul on haige süda! Foori taga hakkavad autojuhid sind tagumikust näpistama”
4. „Sa ei jaksa mootorratast tõsta”
5. „Eestil on jälle oma Luule Tull”
Kahju, et halvustavalt suhtuti. Kas tõesti naine peab ainult köögis ja voodis olema? Ja tehnika huvi pannakse pahaks? Tsiklit tahan mitte ainult sõitmiseks vaid on tõsine soov teha endale selgeks mootori töö, mis milleks on vajalik ja kuidas saab parandada. Juba mõne päevaga, ainult vastavat materjali lugedes, olen ennast asjaga kurssi viinud – järelikult asi istub hästi.
Elu jooksul olen köögis ja voodis küllalt olnud, peokleite ja miniseelikuid kandnud, tikkinud ja õmmelnud, valssi ja tangot tantsinud… see kõik oli vahva, kuid nüüd vajan ma midagi muud, et saaksin mõtetes keerata oma elus teise lehekülje, võttes kaasa minevikust vaid head kogemused.
Alani lubadused tsikli ostmisel on stiilis „ostan – ei osta – ostan – ei osta”, tema tujude järgi ei saa milleski kindel olla. Tõsi aga see, et ta ise näeb väga hästi välja tsikli sadulas, selline stiil talle sobib. Ta oskab sõita, neid putitada ja ka mind õpetada. Ise ma ei raatsi osta, nii et kui tema oma ostu otsuse teeb, siis olen nõus iga päev teda sügama ja ülivinge nahkvarustuse õmblen talle kah.
Paar sõna neile kes minust hoolivad, kuid tegid uue harrastuse maha.
Pole vaja karta… nokka tõstma ei hakka, ei kihuta, rind karvaseks ei lähe ja püsti kusema ma ka ei hakka. Miniseelikuid kannan ka edasi, sest sama inimene olen ma ikka, pole vahet kas sõidan mootorrattaga või Leksusega.
Ehk aasta pärast kirjutan siin blogis „kunagi tahtsin tsiklit ja A-lube.Tehtud! Nüüd tahan kaatrilube saada”… ja ma tean mida te ütlete – SA EI OSKA UJUDA!
… ei oska jah.
Pesamuna sünnipäev 28 veebruar, 2007
Posted by marilux in Mõtted.add a comment
Tänase päeva sündmus sai alguse 9 aastat tagasi…
27 veebruar 1998.a. Õhtu. Alan vaatab telekat, lapsed sätivad end magama. Istun tugitoolis… ma ei näe oma põlvi, ka püsti seistes jäävad varbad nägemata. Ikkagi 9 kuud on täis. See aasta oli liigaasta ja ma pabistasin, et äkki näeb tütar ilmavalgust 29 veebruaril. See mõte mulle ei meeldinud. Panin Alani teleka kinni ja ütlesin „Nüüd lähme me sünnitama!” Ma vist ei jõudnud oma lauset lõpetada kui täisvarustuses Alan juba kõlistas autovõtmeid. Enne haiglasse minekut viisime tuttavatele koti kartuleid, käisime poest läbi ja kell 21.00 koputasime kesklinna haigla uksele. Peale rutiinset kontrolli pandi meid mõnusasse palatisse ja soovitati magada, puhata ja et homme alustame. Toodi ka Alani jaoks voodi. Tegemist oli suure, tilga kujulise nahkkotiga, mille sees olid pehmed graanulid. See visati palati nurka ja öeldi „see on härra koht ja ei mingit sexi” Alan tegi tutvust palatiga ja avastas, et sünnituslaud pole loodis, logiseb ja ühes kohas puuduvad kruvid. Oi ma ei või! Mind see ei häirinud, kuid Alan hankis mingid vidinad ja ajas sünnituslaua loodi, isegi kruvid sai. Pärast arstid kiitsid teda, et oi kui tubli mees, tegi laua korda.
Saabus öö, pidin naerukrambid saama jälgides kuidas Alan üritas ennast graanulitäidisega koti peale sättida. Libises ikka põrandale. Lõpuks jäigi põrandal magama pea koti peal puhkamas
28 veebruar, ärkan ereda päikese peale üles. Võrratu ilm. See päev oli ilmastiku tõttu tõeline looduse ime! Esiteks vaheldumisi sadas… pehmet lund, rahet, lörtsi ja vihma. Teiseks – tuiskas, oli udu, päikest, olid miinus ja pluss kraadid. Kõike seda 6 tunni jooksul. Fantastiline! Tuuakse hommikusöök, näljane Alan pistab ka minu osa nahka, ise jõin vaid viljakohvi. Mulle see maitses.
Peale lõunat lõpuks nägi päevavalgust meie pesamuna Astrid, pikkusega 51 cm ja 3kilo 960 grammi. Alan oli asjalik ja mulle suureks toeks. Ma isegi polnud pahane, kui valuleevendamiseks anti mulle naerugaasi ja Alan naeris minu totaka ilme üle. Arstid ja Alan nagu ühest suust laususid, et tüdruk on ema nägu, pruunid silmad ja tumedad juuksed. Jess! Minu tütar, minu silmad, tervis korras… no mida veel paremat tahta
Ants oli siis 6 aastane ja kuidagi ei suutnud uut õde Astridiks hüüda, ta oli harjunud vanema õega – Ingridiga. Nii hakkaski Ants kutsuma nooremat õde titeks. See nimi jäigi talle külge. Ka meie ikka ja jälle küsime : kus Titt on, kutsu Titt, räägi Titele ka.
Täna, ehk siis 9 aastat hiljem küsis Ants: „emme, kui Titt on 30 aastane, kas siis ikka kutsume teda Titeks?” Njahh… kahjuks oli see minu jaoks raske küsimus. Eks aeg näitab.
Astrid viis hommikul sünnipäeva puhul klassikaaslastele komme. Tubli laps, isegi õpetajale pakkus. Ants tema vanuses õpetajale kommi ei andnud ja kui küsisin miks? siis sain vastuse – õpetaja ei küsinud. Minu kommid, Astridi vanuses, ei jõudnud isegi täiskoguses koolini. Olin meeletu maiasmokk. Kuna mul sünnipäev Jaanipäeval, siis suvel sündinud lapsed pidid tooma komme viimasel koolipäeval, kui tunnistusi jagati. Arvestasin välja, et kui 6 lapsel on sünnipäev ja nad niikuinii toovad komme ja palju komme, siis keegi ei tunne puudust minu sünna kommidest. Nii et sõingi kooli minnes kõik 30 x 2 =60 Mesikäppa kommi üksinda ära. Mis arvate, kas ma söön neid ka praegu ? :)
Laupäeval Astridi suur pidu toimub Jeti jäähallis, seal saavad kõik sünnipäevalised uisutada ja torti kah. Täna, ehk õigel päeval, oli Astridi külaliseks 3 aastat noorem sõbranna. Tüdrukud mängisid loomaaiaga, ehk siis Astrid tassis kõik oma ahvid ja muud loomad lagedale. Täitusid ka kaks sünnipäeva soovi, pesamuna sai Alias ja Monopoli mängud. Nüüd tuleb mõnus hea uni. Palju õnne veel kord kallis Astrid !
Uus Aasta – uued seiklused 5 jaanuar, 2007
Posted by marilux in Mõtted.2 comments
Head paremat ja uut! Voolaku šampus ja muu!
Selline oli esimene sõnum minu moblas 2007 aasta saabudes. Sampus, punane kalamari, kartulisalat, seapraad ja maailma parimad hapukurgid katsid peolauda. Valasime õnnetina. Hämmastav, et valasin endale sea kujulise olevuse. Täpsemalt siis metssea moodi. Eks paistab millist õnne Siga toob. Meid kutsuti mitmesse kohta uut aastat vastu võtma, otsustasime seekord minna minu vanemate juurde, sest nende rõdult on fantastiline vaade ilutulestikule. Taevas oli keskööks selge ja ilutulestik oli võrratu.
Saime kõvasti naerda, sest ema ütles ohates, et küll on kahju, et meil pole rakette, et tahaks nagu ka midagi aknast välja visata. Seda kuuldes tegi Astrid paberist lennuki ja lennutas selle rõdult alla. Mina pakkusin vana tugitooli põlema panna ja samuti välja visata. Seoses nende rakettidega tuli meelde üks paari aasta tagune uue aasta vastuvõtt. Olime siis minu sõbra juures. Ta oli oksjonilt raketi ostnud. Päris pisike kandiline karbike. Nuputasime kuidas saaks selle kodustes tingimustes õhku lasta. Käest ju ei lase ja rõdu põrandalt see ei lenda õiges suunas. Lõpuks Meelis ja Alan sidusid karbikese pika laua külge ja upitasid meetri pikkuselt rõdult välja. Asi oli vaeva väärt küll! Päris vägev pauk tuli sellest karbist. Ilus oli.
Teine lugu oli 10 aastat tagasi ja õpetlik kogu eluks. Kutsusime sõbrad enda juurde uut aastat vastu võtma. Laud oli uhkeimast uhke, sest peale minu kokakunsti võlude olid ka sõbrad igasugust toidukraami kaasa toonud. Andre tõi torukujulise hallika raketi. Keskööl kogunes rahvas aeda ja Andre tõmbas raketi seest ühe nöörijupi välja. Hoidis raketti käes ja juba tahtis tõmmata, kui äkki ma kiljatasin „oota, ära veel tõmba!!!” mingi imelik tunne lõi sisse, et võib midagi halba juhtuda. Võtsin selle torukujulise raketi kätte ja märkasin sellel pisikest, poolenisti kulunud venekeelset teksti. Tõlkides selgus, et tegemist on vene sõjaväe õpperaketiga, mida lõhatakse 10 meetri kauguselt. Mehed kinnitasid raketi jämeda puuharu külge ja nöörijupile sidusid 10 meetrise pesunööri. Naised kamandati kaugemale ja Andre tõmbas. Ossa püha taevas!!! Käis selline pauk, nagu oleks mürsust lastud, kõrvad läksid kõikidel lukku. Lööklaine oli võimas, sest pühkis heki lumest puhtaks, isegi aknaklaasid kõlisesid. Kollane rakett lendas jube kõrgele ja seal plahvatas veel kord. Kui olime kõvast paugust toibunud, siis nägime, et raketi kest, mis oli jämeda puuharu külge seotud, oli koos poole puuga 5 meetri kaugusele maha lennanud. Puu oli praktiliselt pooleks. Andre oli tänulik, et teda hoiatasin, sest muidu oleks ta vasakust käest ilma jäänud. Sellised lood siis paugutamistest.
Vana aasta viimastel tundidel tahan alati olla veidi aega omaette. Mõelda läinud aastale ja algavale. Aasta tagasi seadsin mõned eesmärgid ja olen need ka täide viinud. Soovidega on ikka nii, et mõni läheb täide ja mõni mitte. Istuda ja oodata, et soov täituks, ma ei oska, ikka tuleb ennast liigutada ja pürgida selle poole, et soovid täituksid. Igatahes sain esimest korda elus väsimuseni ratsutada, merel seilata, teletornis elu nautida, külastada põhja Soomes Tuomo isa. Sai tehtud wc kapremont koos torustiku vahetusega. Astridi tuba on 80% valmis. Kunderi tänava korteris sai väga suur töö tehtud. Maakodu korrastatud. Igasugustel kontserditel ja üritustel sai käia. Olen saanud häid kingitusi, eriti head meelt tegi hüpervinge õmblusmasin ja Jõuludeks kingitud imearmas kaisukarumõmm. Muide Jõulud oli sel aastal väga ilusad. „Jõuluõhtu tuleb, süütab küünlaleegi. Igaühe peale täna mõtleb keegi.” Ka mina mõtlesin ja tundsin, et keegi kusagil mõtleb ka minu peale.
Eks stressi ja pinget oli eelmisel aasta ka piisavalt. Vana aasta praktiliselt algaski nii, et hetkeks olin väga õnnelik, kuid paraku elu on selline, et ühe õnn võib osutuda teise õnnetuseks. Ohh jah… mulle oli see aeg raske, aga elasin üle, kuigi seadsin teiste soovid omadest ette. Selline ma olengi. Püüdsin ka halvas leida midagi head, sain oma vitsad kätte ja elan edasi.
Oma 2007 aasta horoskoopi lugedes võiks endale kohe kuuli pähe lasta, see oli nii masendav. Samas ma eriti neid ei usu kah. Usun oma vaistu ja tundeid. Need ei peta. Alanud aasta soovid on ikka nii nagu alati, et läheks kõik hästi nii minul kui ka minu lähedastel inimestel. Lubadusi endale ei taha anda, sest väga palju oleneb ka mind ümbritsevatest inimestest, nende suhtumisest. Ainus mida tahaksin saavutada on oskus minna õigel ajal magama. Tegelikult mulle meeldib panna pere magama ja siis tegeleda oma asjadega, siis olen oma aja haldjas, ise otsustan kas pikendan või piiran. Õige muidugi oleks hiljemalt kell 1 öösel magama jääda, siis saaks unenormi täis. Veel tahaks tihemini käia tuttavatel külas ja ka enda juures külalisi vastu võtta. Kevadeks on majaremont valmis, siis korraldan suure peo, sest 5 aastat kestnud remont saab lõpuks läbi. Jeehuu! Selleks peoks teen kaks suurt torti, üks soolane ja teine magus. Soolasel tordil on maja esimese korruse plaan ja magusal tordil siis teise korruse plaan. Just sellised plaanid nagu paberil, ainult et vahukoorest ja puuviljadest. Häid ideid on palju ja kevadeks võib neid veel juurde tulla. Eks paistab.
Nüüd siis kõige olulisemast minu jaoks.
Eelmine aasta võttis minult väga palju jõudu igas mõttes ja see aasta ma maksan kätte selle kaotatud aja eest. Võtan kõik tagasi ja jõudu selleks minus on. Mõeldes möödunud aastale, kõigele halvale ja heale mis minuga juhtus ja veendudes, et olen ikkagi elus ja täie mõistuse juures, siis uus aasta peab tulema hea! Ei taha enam oma Vähi koore all nukraid mõtteid mõelda ja leppida üksikute õnnehetkedega. Ei taha oma aega raisata nende peale, kes seda ei hinda. On aeg olla tõeline Madu, nagu ma olen ja sellel aastal saab igaüks haavata, kes mulle peaks saba peale astuma. Hoolin vaid nendest kes hoolivad minust ja ma ei karda mitte midagi! 2007 aasta tuleb hea, sest 7 on mu õnnenumber!
See aasta ma seilan 7 (seitset) merd, tutvun 7 (seitsme) pöialpoisiga ja olen iga päev 7 (seitsmendas) taevas. See pole soov, see pole lubadus, see lihtsalt tuleb.
Vot nii kallid sõbrad
Minu mees Pühak? 3 november, 2006
Posted by marilux in Mõtted.add a comment
1 november on Pühakute päev. Minu mehel on sellel päeval sünnipäev, järelikult on ta Pühak. Kas ikka on? Äkki ei ole? Lähen mõtetes ajas tagasi ja meenutan millega ta küll mind ära võlus, et nõustusin temaga oma elu siduda. Milline ta oli ja milline on ta praegu.
Oli stagnaaeg. Olid Viru ärikad täispuhutud neoon värvi jopedega, olid autod 07, 08 ning rubla eest sai klaasi šampust ja kohvi. Vat nii ammu see oli .
Alan kaalus 80 kilo, oli mõnusalt lihastes, mängis kitarri, laulis ja heitis mulle tagasihoidlike pilke. Peale aasta pikkust kurameerimist, julges ta mulle musi anda. Praegugi on meeles see õrn ja varjatult kirglik suudlus mis võttis mul jalad nõrgaks. Teised kavalerid ajasid keelt kurku ja mõni tahtis üldse mind ära süüa.
Alani käed olid tugevad ja vastasid 100% minu nõuetele. Mulle meeldisid tema põhimõtted, ellusuhtumine, tema hääl, võime loogiliselt mõelda, oskus teha millestki midagi, tema kokkuhoidlikus, täpsus ja korrektsus, tema puhtus, töökus, tarkus ja loomulikult tema kirglikus. Väga lahe oli koos seenel käia, autot parandada või remonti teha. Kõike tegime koos ning jagasime teineteisele oma teadmisi ja oskusi. Mäletan kuidas Alan sattus vaimustusse, kui rääkisin talle mis moodi teha vahet toore ja keedetud muna vahel (neid keerutades). Vahest olen küsinud, et mida tarka on ta minult õppinud, siis ta alati uhkusega vastab, et ikka seda munade värki . Minule aga Alan õpetas ehitust, keevitust ja et kõik peab olema loodis, seinad, põrandad, laed ja palju muudki. Pean tõdema, et mul on lausa nõrkus kvaliteetsete tööriistade vastu. Ehituspoed on lemmikud. Poodides käimine on meile meeldiv tegevus, tõsi küll kanga poes kipub viimasel ajal Alanil õhk otsa saama ja ta vaikselt vajub ära arvuti poodi.
Meil pole kunagi olnud tüli või etteheiteid raha pärast. Abielludes võtsin ennast töölt lahti. Täidan oma koduseid kohustusi ja minu harrastus-hobi on hästi tasutav. Majanduslikult ei tunne küll millestki puudust,
Alan on fantastiline perekonnapea. Temaga koos on lahe reisida, eriti meeldib eestile ringe teha. Tema ajab rooli keerates tööasju ja mina istun kõrval ja ahhetan, kuidas ta küll oskab korraga sõita, korraldada moblateel töövärki, näppida minu säärt, näksida küpsiseid ja vahest midagi paberile kirjutada. Mina olen ikka täitsa kohuke, vahest autos muusikat kuulates olen oma majast mööda sõitnud ja kui peaks mobla helisema, siis jookseb üldse aju kokku. Aga muide… autot juhtida õpetasin Alanile mina, nii et veel üks kasulik õpetus lisaks munadele
Veel mulle meeldib, et ta ei vahi võõraid naisi, kui ta kõrval olen ja reageerib kiiresti minu küsimustele või ettepanekutele. Vahest on ta väga lapsik ja käitumine on lapsik. Käib poolpaljalt toas ringi ja peale kondamist ütleb, et ta ei tea kus ta püksid on. Üldiselt ongi nii, et kodus on mul kolme lapse asemel neli. Üks siis kolm korda suurem, vanem ja kergete puuetega, sest normaalne inimene peaks ikka mäletama kuhu ta oma riided jättis. Puudu jääb kodus ka mõistusest, kui minnakse keldrist otsima trussikuid või magamistoast drelli. Igasuguseid lollusi on ta lastelt juurde õppinud. Näiteks pistab hammaste külge kaks pikka maisipulka ja hakkab mind mööda maja taga ajama, öeldes, et imeb mind verest tühjaks.
Vahest ta paneb korraga kaks jalga ühte püksisäärde ja hüppab toas ringi hõisates, et ta on nüüd pingviin. Lastel muidugi nalja nabani Tihti ta teeb mulle oma moodi üllatusi jättes igale poole kirjakesi, olen neid leidnud saiakapist ja kohvimasinast. Olen ka tühja supipoti seest leidnud teksti „pese mind palun puhtaks”.
Alan on ka väga kaval, võimalik, et minult õppinud. Ta tahab alati teada mis kell ma öösel voodi tulen, sest tal peab olema selliste asjade üle kontroll. Kunagi ta sidus mu jala enda oma külge, et ma öösel kuhugi ära ei läheks. Tihti ta jätab tooli või mõned muud hästi kolisevad asjad keset tuba, et ma siis pimedas nende otsa komistaks ja ta saaks vaadata kella. Tegelikult mulle väga meeldib öösel hiilida tema kaissu, ta on tekialuse soojaks teinud, ise on kuum ja mõnus on ennast tema küljes grillida. Alan on veendunud, et minu padi peal on parem magada, nii ta saab teada mida või keda näen unes. Mina aga pool ööd ei saa und ja tema padi peal magades näen alati raudteed unes.
Jutt jätkub….
