MARILUX

Lastevanemate koosolek 11 detsember, 2008

     Üle pika aja käisin lastevanemate koosolekul. Viimati vist sai käidud paar aastat tagasi, kui Ingrid kooli lõpetas. Pirita Majandusgümnaasium on ilus, stiilne ja kõrge tasemega kool. Koosolekuid tehakse päris tihti, seni olen neist viilinud. Lapsed õpivad väga hästi, käituvad hästi ja on üldse nii õpetajate kui ka õpilaste seas heas kirjas.

Otsus minna lastevanemate koosolekule tekkis kohe, sest Antsu klassijuhataja saatis mulle sõnumi „Olete oodatud koosviibimisele“.

     Pakuti kohvi ja küpsiseid, räägiti distsipliinist, puudumistest ja üldist juttu mis puudutas punktisüsteemi gümnaasiumis. Oi küll oli keeruline. Meie ajal 10 klassis sellist süsteemi polnud. Nüüd peab valikainete punkte olema 12 klassi lõpuks 630, ehk siis  210 punkti õppeaastas. Üks kursus on 35 tundi ja annab 70 punkti. Mitte midagi ma aru ei saanud. Kuulasin niisama, noogutasin koos teiste vanematega ja südamest tundsin kaasa tänapäeva õpilastele, kes on gümnaasiumis tõesti ülekoormatud.

     Klassijuhataja rääkis õpilastest, üritustest mis tulekul, tegi kokkuvõtteid möödunud reisidest ja klassiõhtutest. Tund aega lendas kiiresti ja oligi koosolek läbi. Vanemad lahkusid, mõni jäi veel pärima millal saab laps kahtesid parandada. Otsustasin ennast klassijuhatajale tutvustada ja tunnistada, et pole koosolekutel käinud. See tutvustus läks maksma veel pool tundi koolis olemist  Mul tasus vaid öelda, et olen Antsu ema ning kõik ülejäänud aeg läks klassijuhataja  kuulamise peale. Kuna Ingrid on juba selle kooli lõpetanud ja praegu on TTÜ teisel kursusel, siis õpetaja meenutas teda kui ülimalt aktiivset, positiivset ja väga hea õppeedukusega inimest. Kui Ingridi kiitmine lõppes, siis sama pikalt ülistati ka Antsu, et ikka hea pea poisil, kõik mida koolis õpetatakse jätab kohe tunnis meelde, selle pärast ta kodus ei õpigi kunagi. Hinded on kiitmist väärt.  Lõpuks tehti ka Astridist juttu, et viisakas, sõnakuulelik ja hinded ainult viied. Head suhtlejad ja sõbralikud pidid kõik kolm last olema.

     Koolist väljudes oli mul ääretult õnnelik tunne. Arvatavasti ei pea ma kunagi tundma muret või häbi oma laste käitumise või õppeedukuse pärast. Mu lapsed valmistavad rõõmu nii õpetajatele kui ka minule ja mis kõige tähtsam – nad teavad mida tahavad, õpivad iseseisvalt ja keegi neid selleks ei sunni.

     Olen uhke oma laste üle, ju siis on nad õiged geenid ja ka kodunt hea kasvatuse saanud. Super!